Et paastuajal olid keelatud lõbustused ja rammus toit, siis kasutati vastlapäeval juhust, et enne veel korralikult pidutseda ja süüa. Kõht on täis. Pidutsemiseks läheb õhtul. Vaja on leida kelgule alternatiiv, millega liug kirja saada. Miks mitte mõni võimas BMW, näiteks plahvatusohtlik 1M? Küll sellega saaks pikalt liuelda, külge ette visata ja kukerpallitada. Oleks muljeid, mida paastuajal kõhukorina saatel teiste jumalakartlikega vahetada. Aga BMW 1M solvuks, kui teda võrreldaks kelguga, mis siis, et vastlasõiduks välja valitud kelguga. Top Geari poolt välja valitud kelguga.

Seetõttu seadsingi sammud joonelt Nissani esindusse Osmussaare teele. Sest täna on lootust vaid sealt abi saada. Ei Mitsubishi, Peugeot’ ega Citroëni esindusest, ka Renault’ omast veel mitte. Ainus tõeline auto, mis koormab keskkonda sama vähe kui Salvo kelk, on täna terves maailmas Nissan LEAF. See on ainus tõeline elektriauto. Mitte mingi kipakas käru, mis mõnest Jaapani tagaveolisest kei-autost kentsakalt ümber kohendatud. Ega sobi Eesti teedele ega kliimasse kohe kuidagiviisi mitte. Oleneb muidugi, kus, millest ja mismoodi LEAF-i jaoks elektrit valmistatakse, kui keskkonnasõbralik see protsess ja energiatoore on, ent parimal juhul langeb LEAF-i ökoloogiline jalajälg lumisele maale sama õrnalt kui sügiseselt puult langev leht.

Kuidas LEAF-i kelguks mõtelda? Kas pöörame selle katusele? Tõsi, päris omapärase kujuga ning siluetiga kere muutuks ratastega taeva poole asendisse aidatuna tõepoolest edeva kaatri või kelgu sarnaseks. Ent seda lapsust kavas ei ole. Olukorras, kus lihtsa salvokaga uljalt hangest alla lasta ei saa, sest on lihtsalt vastikult märg ja lumest mingi löre mass saanud, muudab LEAF Top Geari 2012. aasta vastlaliu hoopis tähtsamaks ja mitmeplaanilisemaks kui kunagi varem. Tulemusest ei sõltu siin enam mingi linasaak. LEAF vastab elektriautondusega valitsuse tasandil juba aasta jagu hullutatud eestimaalaste põhilisele mureküsimusele: kui kaugele üks elektriauto Eestimaa talves siis ikkagi sõidab? Kui pikaks kujuneb LEAF-i elektriline liug?

Optimistlik algus

Algus on igati hea. Nissanis ollakse nõus ja üks LEAF ongi üleöö akud täis saanud. Tavalisest elektripistikust kulub selleks oma 12 tundi. Või rohkemgi. Kuidas nii? Jutt on ju alati kaheksast tunnist käinud? Jaa, ka kaheksa tunniga saab, ent siis tuleb oma kodugaraaži muretseda spetsiaalne kast, mis kinnitatakse seinale ning mis kaheksa tunniga LEAF-i akud täis tuubib. Vihaseid kiirlaadijaid, mis 80% akudest vaid poole tunniga täidavad, Eestis veel pole. Alles tulevad. Miks küll nii hiiglama hilja? 2012. aasta küll alles algas, ent paljukest seda ikka on? Varsti on see läbi ning kvoodimüügist saadud ressurss lörri läinud. Kava müüa 500 elektriautot eraisikutele ja firmadele just selle aasta lõpuks ei realiseeru mingil juhul. Tänaseks on kuni 18 000-eurose ostutoetuse saamiseks avalduse teinud vaid paarkümmend taotlejat. Ja juba on kalendris ette löönud märts! Just nende kiirlaadijate puudumise tõttu, taristu mitteeksisteerimise pärast ollakse elektriautode ostu suhtes väga külmad. No kuhu sa lähed autoga, mis ei sõida Tallinnast Tartussegi välja ning mida ei saa ka Mäos laadida?!

Eks riik teab ise, mida selle elektriautode projektiga saavutada tahetakse. Ehk jääbki see lihtsalt maineprojektiks. Autod, mida pool tuhat tükki vabariigi sotsiaaltöötajatele patriootlikuks asjaajamiseks kätte anti, on igatahes valed. Seda võib väita julgelt kohe pärast LEAF-ile heidetud esmapilgu põrkamist võrkkestale tagasi. LEAF pole mingi kontsept, mingi ideeauto ega kipakas nagu kits. See on kõige levinuma autoklassi ehk viieukseliste luukpärade esindaja, umbes nagu VW Golf nii suuruselt kui ka ruumikuselt. Ja ka minekult, nagu hiljem selgub. LEAF näeb välja nagu tõeline ja tavaline auto. Vähemalt visuaalselt ei pea selle juures kusagil silma kinni pigistama, ei pea mõtlema, et küll on üks või teine nüanss siis päris veider ja jabur, ent ah!, las ta olla – see on ju ikkagi esimene tõeline elektriauto. Saab andeks.

LEAF-ile ei pea miskit andeks andma. Vähemalt veel küll mitte. Sest kui istun viisakalt elektrisinise Nissani helgelt heledasse salongi, teatab pardakompuuter, et akud on täis ning sõita saab tervelt 144 km. Nojah, see pole küll päris 160, mida Nissani ametlikud dokumendid lubavad. Ent käes on ju ka talv ning autot on vaja soojendada. Mis siis, et see asub siseparklas. Küllap hakkas sel sealt välja sõites kohe külm.

Igatahes on algus hea ning eeldades, et see optimistlik sõiduulatus kindla peale langema asub, pöörame LEAF-i allvee-elukat meenutava nina Lasnamäelt Loksa poole. Oletame, et tekkis soov minna sinna kanti, Suurpeale nõukogudeaegseid allveelaevadele mõeldud rajatisi vaatama. Nende vastu pekslevast veest külmunud skulptuure tunnistama. Autos on väga peen pardakompuuter, mis annab juhile selgelt, lollikindlal puust-ja-punaseks viisil märku, kui kaugele akudes talletatud energiaga saab sõita. Valge ala kaardil osutab tavalises Drive-režiimis võimalikku raadiust, hall sõõr, mis Pärnuni välja ulatub, pikendab selle ECO-seades kulgemise eeldusel märksa kaugemale. ECO-seades kulutab LEAF vähem energiat, piiratakse mootori võimsust ning gaasipedaal muutub sama tundlikuks ja vahedaks, nagu udjaks juhi jalg pudingukausis. Või tänavuse vastlapäeva paksus sulalumesupis.

Ei taha selle peale mõeldagi, kuidas sompus talvepäeval keegi kelgutamisega tegeleb. Pärast tuleb küll sauna minna, et totaalselt läbivettinud riided terveks paastuajaks haigevoodisse ei viiks. Meie LEAF-is seda ohtu pole. Istmesoojendus on siin ka tagumisel pingil, kusjuures tervikuna, mitte reisijate tagumikualuste kaupa sisse lülitatav, ja elektriliselt köetakse ka rooli. Kõik, mida ühelt hästi varustatud VW Golfilt ootaksid, on siin olemas. Ja rohkemgi. Ainult et absoluutselt kõik töötab elektriga. Kuigi pilk mootorikatte alla tabab küll päris tavalise sisepõlemismootoriga auto kapotialust: väga tuttav vaatepilt tõepoolest, kuigi otto-mootori asemel elektriline. Ja ka tavaline aku täitsa olemas. Seda, muide, laetakse tagaluugi ülaservas asuva uhke päikesepaneeli abil.

TEIST POOLT Nissan LEAF-i lühikesest liust loe juba TopGear Eesti ajakirja trükiversioonist!


Telli TopGear Eesti SIIT otsekorraldusega vaid 3 eurot number - aastaga saad koju 1600+ lehekülge eestikeelset Top Geari sisu!

Liitu TopGear Eestiga ka Facebookis, kus näed, kuidas ajakirja tehakse ja pääsed ligi materjalidele, mis ajakirja ei jõuagi!