Seni on USAs toimunud MM-etapid aset leidnud peamiselt kas tänavaradadel või olemasolevatel, kuid F1 tingimustele kohandamata tavaradadel, selgub Tehnikamaailma märtsinumbris.

Tänavu aga valmib Ameerikas esmakordselt rada, mis selleks spetsiaalselt ehitatud ja mille täpseks asukohaks Texase osariigi pealinn Austin. Tulevikku ennustada ja ära arvata, milliseks kujuneb Austini etapi populaarsus suurriigi pinnal, on äärmiselt raske, kuid ajaloos tagasi vaadata ja varasemate USA F1-etappide edu või ebaedu hinnata on siinkohal igati paslik.

Sebring

Kuigi aastatel 1950–1960 anti Indianapolise 500 miili sõitude eest ka F1-sarja punkte, polnud see legendaarne võistlus siiski "päris" Grand Prix ja nii sai esimese USA GP õiguse 1959. aastal endale hiljem sportautode 12 tunni sõidu paigana tuntud Sebringi rada Floridas.

Vanale lennuväljale ehitatud rajal toimunud hooaja viimane etapp läks küll mitmes mõttes ajalukku – Bruce McLarenist tuli ajaloo noorim etapivõitja ning Jack Brabham suutis oma tühja kütusepaagiga auto neljandal kohal olles üle finišijoone lükata, (mis kindlustas talle MM-tiitli!).

Sellegipoolest ei osutunud võistlus Sebringis eriti edukaks ja see jäi viimaseks korraks, mil F1-autod seal kihutasid.

Riverside

1960. aastaks kolis USA GP suurriigi teise serva – võistlus korraldati Riverside'i rajal Californias.

Ringrada oli küll igati sobiv ja meeldis ka sõitjatele, kuid taas osutus ebapopulaarseks publiku hulgas. Ilmselt polnud seni veel kummalised F1-autod ja -sõitjad saanud eriti südamelähedasteks "rikaste ja ilusate" pesitsuspaikades.

Watkins Glen

See oli paik, kuhu USA GP leidis oma kodu täpselt kaheks aastakümneks. Idaranniku osariikides oli euroopalik võidusõit kohalikule spordipublikule veidi tuttavam ja lisaks oli paik lähemal ka Kanada huvilistele.

Kuigi suhteliselt kitsas ja peaaegu olematute väljasõidualadega, oli ringrada väga huvitava konfiguratsiooniga ning meeldis sõitjatele.

Kahe aastakümne jooksul nähti seal nii triumfe kui traagikat ja on kahju, et rada tänapäeval enam F1-kalendrisse ei kuulu. Rahalised raskused, mis tekkisid taas sellest, et F1-etapile oli USAst raske sponsoreid leida, viisid võistluse lõpuks kalendrist.

Long Beach

1976. aastal sai USA endale F1-kalendrisse teisegi etapi ja toimus see ühel autospordi ajaloo kuulsamal ja huvitavamal tänavarajal Long Beachil. Et seda eristada Watkins Gleni etapist, hakati neid nimetama USA West ja USA East GP-sõitudeks.

Long Beach on umbes Tallinna suurune kuurortlinn Californias ja võistluse korraldamise eesmärgiks oli loomulikult linnale reklaami tegemine.

See õnnestus igati, rajal nähti kaheksa aasta jooksul mitmeid ajalukku läinud heitlusi. Kui aga etapi korraldajad 1983. aastal raha pärast F1 kommertsjuht Bernie Ecclestone'iga riidu läksid, kadus Long Beach ka F1-kalendrist. Tänaseni kihutavad seal aga igal aastal Indy-autod.

Detroit

Kui F1 Watkins Glenist lahkus, leiti USA East GPle kiiresti uus asupaik ja selleks sai tänavarada Detroidis.

USA autotööstuse pealinn püüdis GP-tsirkusega oma mainet parandada. Rada oli küll väga kitsas ja aeglane, kuid üllataval kombel püsis F1 seal etapina elus koguni seitse aastat, 1982–1988.

Dallas

Long Beach oli läinud ja nii leiti sellele 1984. aastal asendaja Dallase näol. Esimest korda Texase osariiki külastanud GP-tsirkuse visiit jäigi vaid ainsaks korraks, sest ei rada ega võistlus pakkunud mingit põnevust.

Sellegipoolest läks see võistlus ajalukku, sest õhutemperatuur ületas siis 40 pügala piiri ja selle juures hakkasid üles sulama nii sõitjate organismid, autode sõlmed kui ka rada ise!

Phoenix

Täiesti mõttetu üritus korraldada F1-etapp Arizona osariigis Phoenixi tänavatel kestis koguni kolm aastat (1989–1991) ja see etapp ei meeldinud ei sõitjatele ega kohalikule publikule.

Lõplikult tõi korraldajad maa peale masendav uudis selle kohta, et kohalike jaanalinnukasvatajate festival kogus rohkem publikut kui F1-etapp! Järgneva üheksa aasta jooksul USA pinnal GP-sõite enam ei nähtud.

Indianapolis

Kuhu veel kui mitte USA kõige kuulsamale rajale võiks meelitada rahvast F1-staare vaatama – selliselt mõtlesid nii Indianapolise raja omanikud kui ka härra Ecclestone.

Mõeldud-tehtud ja nii sündis 2000. aastaks kuulsa ovaalraja juurde ühe kurvina ka ovaalrada ennast kasutav tavarada. Esialgu jagus piisavalt ka pealtvaatajaid, kuid siis hakkas neid vähemaks jääma.

Lõpliku põntsu pani sellele kurikuulus 2005. aasta etapp, kus rehviskandaali tõttu osales vaid kuus autot. Veel kaks aastat jagus raja omanikel indu Ecclestone'iga suurte korraldusmaksude üle kaubelda, aga siis sai neilgi asjast villand ja 2007. aasta jäi viimaseks.

Austin

Kohe pärast Indianapolisega suhete lõppemist algas taas intensiivne otsing, kus võiks USA GP korraldada, ja uued inimesed ilmusid välja ideega ehitada Texase pealinna uhiuus rada.

Kuigi viimase poole aasta jooksul on väikeste vaidluste tõttu ka ehitus seisma jäänud ja raja valmimine novembrikuiseks etapiks ohtu sattunud, paistavad nüüdseks asjad taas ilusti sujuvat ning F1-sari jõuab nelja-aastase vaheaja järel taas USA pinnale.

Lõpetuseks olgu märgitud, et järgmisel hooajal peaks USAsse lisanduma teinegi etapp – sõlmitud on leping võistluse korraldamiseks ka New Jersey tänavatel.

Jälgi Forte autouudiseid ka Twitteris!