Nimelt tuleb lohe võimalikult kõrgele lendu lasta, et tabada tugevamaid tuulelaineid ning end teiste lennutajate lohedest võimalikult kaugele hoida. Sest siis ei saa teised enam nii hästi aru, kus kulgeb lohet inimesega ühendav jõhv, mille konkurendi klaasipuruga teravaks viimistletud lohenöör läbi lõigata võiks. Sest niisama ilulemise asemel on ka lohelennutamine siin võitlus, kus tuleb oma lohe või selle nööriga teised taevast alla tuua. Kui oled oma lohe kautanud, siis oled sellest ka ilma ning mingist kobisemisest ei saa juttugi olla. Mine aga ja tee või osta uus, sest kaotasid oma lohe ausas võitluses. Kes oma lohe liiga madalal lennutab, sellele passivad peale kõrgete ritvade otsa kinnitatud luudadega varustatud noorukid, kes selliste kükloopiliste pintslitega õhkõrnast paberist ja bambuseliistudest konstrueeritud erksavärvilised lendavad rombid kärinal maa peale püüavad.

Taoline tuulelohede lennutamine on linnamajade katustelt vähemasti Kabulis, kus see ka Afganistanis levinuim on, kolinud linna ühe kaunivaatelise mäe otsa. Seal harrastavad toda sporti nii noored kui ka vanad afgaani meesterahvad ja päris poisikesed pealekauba. See on üks kõige paremaid lõõgastumise viise, kinnitasid mäel lohejõhve pingutavad härrad.