Ahvidest sugulastega võrreldes paistavad inimesed suhteliselt karvutud, ent meie nahas leidub tegelikult täpselt nii palju karvanääpse, nagu meie mõõtu ahvilt eeldada võiks. Meie kehasid katvaid peeneid karvu, mis on välja vahetanud muude primaatide paksema kasuka, on seni enamasti peetud karvasematelt esivanematel pärandunud evolutsiooniliseks jäänukiks, vahendab Live Science.

Nüüd on teadlased aga avastanud, et karvadel siiski on funktsioon — inimesed, kellel on tihedam karvastik, on osavamad tuvastama lutikaid ja muid parasiite.

Inglismaal tegutseva Sheffieldi ülikooli evolutsiooniökoloog Michael Siva-Jothy, kes juhatab verd imevate putukate bioloogiale keskendunud uurimisrühma, ütles, et uurijate eesmärgiks on leida võimalusi putukate tõhusaks tõrjumiseks ning seega putukate kaudu levivatesse haigustesse nakatumise ennetamiseks.

29 tudengit hõlmanud uurimuse raames raseeriti katsealustel lapp käevarrenahka, kuhu paigutati lutikad ja võeti aega, kuni need toitumiseks mugava koha leidsid (enne toitumist putukad eemaldati). Uurijad avastasid, et kehakarvad etendasid lutika tajumisel liikumisandurite rolli — karvasel käel märgati lutikat kiiremini kui karvutul.

Uurimus ilmus eile ajakirjas Biology Letters.