Saaremaalt leitud muinaslaev on Läänemere vanim purjekas?

Salme muinaslaeva nr 2 uurinud merearheoloog Vello Mäss peab leidu oma senise karjääri tippsündmuseks. Ajakirjale Imeline Ajalugu meenutab ta väljakaevamistel paljastunud laeva ristlõike esmakordset nägemist nii: „Kui nägin seda ilusat sügavat kiilu ja avarduvaid pardaid, läksin nii pöördesse, et tegin nähtust ridamisi kümneid fotosid, enne kui pidama sain,“ vahendab Imeline Ajalugu.
Ametlikult on tuntud mereuurija vaoshoitum, sõnastades meremuuseumi ametliku seisukoha nii: „Eesti Meremuuseum on seisukohal, et Salme laeva nr. 1 ehituslikud iseärasused (vähesed mõõtmed, põhja kitsas kuju) ning neist olenevad meresõiduomadused (vähene mahutavus, nõrk püstuvus) ei vastanud avamere purjelaeva omadele. Tegemist oli sõudelaevaga kasutamiseks piiratud merealal. Meremuuseum on ka arvamusel, et Salme laev nr. 2 kujutas enesest arenenud viikingilaeva tüüpi muinaslaeva, mille väga head meresõiduomadused lubasid kasutada seda purjesõjalaevana Läänemere merealal. Nii purje- kui sõudevarustuse (ka tüüriaeru) jälgede puudumine kaevandis ning suure kivi paiknemine otse vöörtäävi ees võivad viidata taotluslikule käitumisele, mille põhjusi võime vaid aimata. See teema vajab juba omaette käsitlust.“
Vello Mässi sõnutsi ei osanud väljakaevajad algul määrata, kumb oli laeva nr 2 esimene või tagumine ots. „Kuid me saime selle lõpuks teada,“ ütles mees heatujuliselt. Ta rääkis, et Norra matuselaevades asus hauakamber mastist tagapool. „On olemas sellised mõisted nagu „eespool masti mehed“ ja „tagapool masti mehed“. Meeskonnas oli hierarhia, algajamad ja nooremad asusid eespool masti. Tagumised mehed olid ülikud, pealikud ja laevajuhid, eesmised mehed olid madalamas staatuses. On alust arvata, et hukkunud laevnikud maeti aluse prestiizikamasse, antud juhul kirdepoolsemasse ossa.“ Laeva edelasse, mere poole vaatava vöörtäävi ees asub suur kivi. Mäss usub, et see on sinna pandud teadlikult, „märgiks, et laev ei lähe enam kusagile.“ Ta lisab, et ka norralaste kuulsa Osebergi matuselaeva vööri ees asus kivi, mis oli ühemõtteliselt laeva külge köidetud. “Piltlikult oli see laev igavesel ankruplatsil.”
Mäss mainib, et Salme muinaslaevadega on seotud veel mitmeid intrigeerivaid küsimusi. „Vastused võivad muuta teavet Läänemere meresõidu ja meresõja ajaloo kohta. Praegune Salme jõgi, mille lähedalt laevad leiti, on Läänemerd ja Liivi lahte ühendanud muistne väin. Siit ida pool, praegusel Venemaal, asusid kuulsad kaubalinnad, kuhu viis nn. Hõbevalge veetee, veelgi kaugemal Vahemeri ja Must meri ning sealsed turud.“ Mäss lisas, et väiksem Salme muinaslaev, mis avastati esimesena, ei olnud kohe kindlasti purje kandmiseks loodud. „Laeva põhja kuju viitab üheselt sõudelaevale. Mast võis küll olla, kuid alus ei olnud kindlasti avamerekõlbulik. Viikingiaegse klassifikatsiooni järgi peeti alles üle 12 aeruga alust laevaks, väiksem oli paat. Salme laev nr 1 oli seega suur paat.“
Seni on mereajaloolased pidanud siinse Põhjala ala vanimaks purjelaevaks Norrast leitud Osebergi viikingilaeva, mille ehitamise ajaks hinnatakse ajavahemikku 800-850 pKr. Salme muinaslaevad on aga arheoloogide sõnutsi vanemad. Dateerituina aastaisse 750 AD kuuluvad nad viikingilaevade eelsesse, ehk eelviikingiaega.
Salme muinaslaevade arheoloogilistel väljakaevamistel leidsid uurijad kümneid skelette ja hulgaliselt relvi ning muid esemeid. Nende analüüsimisel loodetakse muuhulgas saada täpsemaid andmeid Salmel oma viimase puhkepaiga leidnud meremeeste päritolu kohta.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!