KLASSIK: Carat, Elite, Rila, Scaldia – heal autol mitu nime! Milline neist õige on?
Kuni Žiguli tulekuni seitsmekümnendate aastate alguses oli Moskvitš kõige ihaldatum auto. Mõned pidasid loomulikuks arenguks üleminekut Žaporožetsilt Moskvitšile, edasi Žiguli „null ühele“ ja sealt „null kolmele“. Oli ka neid, kes jäid pidama Moskvitšile.
Moskvitš 408 valmistati aastatel 1964-1975. Auto silindrimaht on 1358 kuupsentimeetrit ja esimestel mudelitel oli võimsust 45, hilisematel kuni 55 hobujõudu. Auto tippkiirus on veidi üle 120 kilomeetri tunnis ning nullist sajani jõuab ta aeglaselt, ligi 30 sekundiga. Keredest pakuti lisaks sedaanile ka universaali M 426 ja furgooni M 433.
Ekslikult peetakse tema järeltulijaks Moskvitš 412, kuid neid mudeleid toodeti paralleelselt alates aastast 1967. Peamine tehniline erinevus 408 ja 412 vahel oli võimsam mootor ja põrandale kolinud käigukangiga käigukast. Auto eelkäija oli 407/403 ja järeltulija 2138. Moskvitš 408 valmistati aastatel 1966-1967 kõrvuti Moskvaga ka Iževski tehases, kuid põhiliselt asuti seal tootma mudelit 412 ning kummalise kujustusega vene luukpära IŽ Kombi. Moskva tehase toodang läks ekspordiks, Iževski oma koduturule.
408 kasutati liiklusmiilitsa, GAI autodena ja üritati rakendada ka taksodena, kuid auto oli taksoks märksa vähem vastupidav kui Volga.
1969. aastal sai 408 omale kandilised Saksa Demokraatliku Vabariigi päritolu esituled, samuti tagaluugiga paralleelsed tagatuled ning kolmnurksed suunatuled taha. Need autod said tähise „IE“, I tähendas passiivset ohutust ja E ekspordivalmidust. Kuuekümnendate aastate lõpus oli 408 väga hea minekuga eksportturgudel, 1969. aastal müüdi Wikipedia andmetel ligi 102 000 toodetud autost üle 64 000 välismaale. Euroopa toonaste mõõdupuude järgi oli tegu hea pereautoga, kus selle raha eest oli autot enam kui piisavalt. Autosid komplekteeriti osaliselt Bulgaarias ja Belgias firmas Scaldia Volga. Scaldiat pakuti lisaks bensiinimootorile ka Perkinsi diiselmootoriga.
Moskvitš 408 oli esimene vene auto, mille katsetustel rakendati crash-testi. Auto on omanäoline ikoon, filmides esines ta tihti, näiteks Briljantkäes oli ta šefi sõiduk.
Seitsmekümnendatel aastatel autode defitsiidi tingimustes ostis või vahetas Nõukogude Liit autosid tagasi riikidest, kuhu oli neid eksportinud. Tallinnas Lume tänaval oli selline autoplats, kust ametiühingu, ministrite nõukogu või partei soovitusel tunnustatud spetsialist või süsteemile lojaalne kodanik sai omale kasutatud auto osta. Loo autor on lapsena käinud koos sugulasega korralikku, Belgiast tagasi tulnud Moskvitš 408 toomas. Valgel autol oli eksportautole omaselt edevam välimus – must katus, topelttuled ees ja tagurdustuled taga, lisaks läänelik kiri „Elite“.
Vanaautohuviline Ülari Vare leidis oma 1966. aasta Moskvitši Koplist, kus see veetis vanaduspõlve. Vanamemm tahtis selle vanametalli kokkuostu viia, et vabastada garaaž, turul oli tuttav inimene memmega juttu teinud, et kas pole varuosi – muidugi on, võtke terve auto! Auto on originaalvärvi, keevitust näinud ei ole. Ainult uksed on värvitud ning neid ei õnnestunud auto pleekimise tõttu päris õiget tooni sobitada. Mootor koos käigukastiga oli uus, äsja peale tõstetud. Kuna rotid olid istmed ära söönud, võeti ilusad punased istmed doonorautolt. Kaasa sai ka Nõukogude Liidu teede atlase ja Moskvitši käsiraamatu. Toonastest huvitavatest lahendustest kuulub autoga samasse komplekti ka sigaretisüütajasse ühendatav autoturisti kohvikeetja.
Ülari Vare veetis pool aastat garaažis ja pani kokku korraliku, musta numbri väärilise vanasõiduki. „Enne, kui auto lahti kisud, mõtle järele, kas on ajaliselt ja rahaliselt võimalik seda taastada. Garaažis laiali lammutatuna ning entusiasmi jahtudes kipub sellele jääma vaid vanaraua hinnaga võrdsustatav väärtus,“ arutab Vare, kellel on garaažis ka paar Mercedes-Benzi mudelit, W111 ja W116.
Jälgi Forte autouudiseid ka Twitteris!
