Üllatuslikult üritas uue sajandi alguses väikeautode olukorda parandada Nissan, kirjutab Tehnikamaailm.

Nissan Micra III põlvkond (tüüp K12) ilmus ideeautona esimest korda avalikkuse ette 2001. aastal Frankfurti autonäitusel. Tegemist oli mudeliga mmConcept, seeriamudeliks vormiti Micra (mõndadel turgudel tuntud ka kui March) järgmise aasta Pariisi autonäituseks. Uue mudeli munajas kerekuju erines igavatest eelkäijatest kardinaalselt: rõhutatult kõrgele viidud esituled, ümar katus ning omapärane küljejoon andsid Micrale väga tubli koguse isikupära. Esialgu pakuti 3- ja 5ukselist keretüüpi, aastal 2005 lisandus klaaskatusega 2+2istmeskeemiga kupeekabriolet Micra C+C. Micra oli üks esimesi Nissaneid, mille loomises osales kontsernikaaslane Renault. Ühtlasi jagas Micra platvormi Renault´ mudelitega Clio ja Modus, koostetehas asus Inglismaal Sunderlandis.

Suurem uuenduskuur võeti Micra juures ette aastal 2005, mil valikkusse lisandus kupeekabrioleti kõrval ka 110 hj sportmudel 160 SR. Välimuses tehti mõningaid vähemärgatavaid muudatusi, mainimisväärseimad neist ehk läbipaistva kattega eesmised suunatulelaternad ja tagumine põrkeraud. 2007. aastal lisati iluvõrele täiendavad kroomribad ning muudeti mõningaid detaile sõiduruumis.

Micra III põlvkonna punnis välimus meeldis eelkõige paljudele naisklientidele, sest ärgem unustagem, et uue Fiat 500 tulekuni oli toona veel mõned aastad aega. Lisaks välimusele oli ka mitmeid objektiivseid põhjuseid, miks valida Micra: oli see suhteliselt odav osta, ennustatavalt ka soodne ülal pidada. Nissani jaoks võib III põlvkonna Micrat pidada õnnestumiseks, ning eks ole seda pisut näha ka IV seeria mudeli juures jätkatud disainisuunal. Kolmanda põlvkonna Micrat toodeti peaaegu 2010. aastani.

Disainilt nutikas

Tänu kasvanud mõõtmetele sai Micrast suhteliselt ruumikas sõiduk. Imetlusväärset ümarust lisas ka asjaolu, et võrreldes eelkäijaga 100 mm kasvanud kõrguse juures vähendati pikkust 75 mm. Siiski võib pikemat tagaistujat häirima hakata järsult langev lagi.

Micra esiistmeil ruumi jagub, tagaistmeil pikk inimene ennast võib-olla üleliia hästi ei tunne. Väiksesse autosse sisenemist hõlbustavad olulisel määral kõrged uksed. Istmed on sõidukiklassile omaselt pisut kõvad ning esimeste aastate mudelitel mitte eriti palju külgtuge pakkuvad, see-eest on need mugavad kasutada linnaliiklemisel sagedasteks sisse-välja hüppamisteks. Istmete kuju muudeti toekamaks facelift´i käigus 2005. aastal.

Micra sõitjateruumi värvilahendused varieeruvad paljuski ning ebatavalised ei ole mitmes eri toonis istmekatted. Valikuid on mitmeid ning nende kallal tasub endale meelepärase leidmisel tööd teha. Väljast võis Micra olla näiteks heleroheline või taevasinine.

Roostega Micral suuri probleeme esineda ei tohiks, vahest aga tasuks ostes siiski kiigata väljalasketorustiku seisukorda.

Pakiruum on tagaistmete ette-taha liigutamise võimaluse korral varieeruva suurusega ja nii väikese auto kohta mahukas (237–371 liitrit). Liigutatavad istmed on niisiis lisavarustus, mille olemasolu tasub autot valides soovi korral kindlasti tuvastada. Samuti võib kontrollida sõltuvalt varustusest ja aastakäigust erinevate panipaikade nagu kõrvaistuja istmepadja alune laegas, eraldi avatav riiul kindalaekas dokumentide hoiuks jne olemasolu. Omamoodi vaatamisväärsus on esiuste käetoed, mis lisaks kaunile kujule sisaldavad taskut tarbeesemete jaoks. Koostekvaliteedi osas Micrale suuri etteheiteid pole ning ka kasutatavad materjalid on oma aja väärilised, kuid vanematel sõidukitel siiski veidi kehvavõitu. Sees on üldjoontes vaikne.

Vaikne ei ole aga kahjuks sõit, sest müra on Micras isegi väikeauto jaoks liiga palju. Eriti häirivaks saab see maanteel, kus tillukese mootori häälekatele ponnistustele lisandub rehvi- ja tuulemüra. Arusaadavalt ei ole Micra näol tegemist erilise maanteeneelajaga, kuna kõigele lisaks kardab kõrge ja lühike kere külgtuult. Tõeliselt nauditavaks muutub ta aga linnaoludes lõunamaiselt tempokalt sõites. Ja mitte ainult, ka parkides näitab Micra linnautole omast võimekust mahutada end kohtadesse, kuhu veidi suuremate masinatega asja poleks. Micra pöörderaadius on suurepärane, rool on kerge ja mitte ülevõimendatud.

Pisut häirivaks võib osutuda jäigemapoolne vedrustus, mis ometi ei ole kuigi sportlik. Teekonarusi ületades põrutatakse sõitjaid üpris tugevalt. Veidi mugavam tundub sõit kerget koormat vedades.
Pidurid peatavad pisikese Micra efektiivselt, kuid kipuvad seetõttu ka kiiresti kuluma. Veermik on lihtne ning väga vastupidav. Ees on kasutusel klassikaline MacPherson, taga osaliselt sõltuv väändetala. Micra juhtimist sobivad iseloomustama sõnad lihtne ja konkreetne. Ilmselt naisterahvastele mõeldes ei ole näidikutepaneel ülekoormatud muu kui kiirus-, pöörete- ning kütusekulumõõdikuga. Muu oluline informatsioon kuvatakse juhile märgutulede abil.

Aja jooksul on Nissan korraldanud tagasikutsumise kampaaniaid või pidanud vajalikuks tavapärase hoolduse käigus mõningate vigade elimineerimist. Esimese ajajärgu autodel võis nukkvõlli asendiandur tekitada probleeme mootori töös, veel esines probleeme tagaluugi avamise ning aku iseenesliku tühjenemisega. Kõik ilmnenud vead kõrvaldati ning täna neist enam tüli tõusta ei tohiks.

Micrat ostes tuleb kindlalt teada, mida autolt tahta, sest baasvarustuses võivad autol puududa nii mõnedki olulised mugavusvidinad.

Head mootorid

Üks suuremaid plusse Micra välimuse kõrval on tema kerged ja väikesed mootorid. Bensiinimootoriteks pakuti kolme neljasilindrilist 1,0-, 1,2- ja 1,4liitrist võimsusnäitajatega vastavalt 65, 80 ja 88 hj, 2005. a mudeliuuendusega lisati juurde 1,6liitrine 110 hj mootor (mudel indeksiga 160 SR). Kõik mootorid on muutuvate klapiajastusfaasidega ning eranditult on tavapärase hammasrihma asemel kasutusel hooldevaba kett. Mootorid on isegi väikesest töömahust hoolimata äärmiselt särtsakad ja säästlikud, vähelevinud 110 hj mudelit võib pidada aga suisa hot hatch´iks.

Diiselmootoriteks olid Renault´ 1,5liitrised otsepritsega turbodiislid võimsustega 65 ja 82 hj. Diislid on väga säästlikud ning enamasti n-ö lollikindlad.

Kütust kulutab väike Nissan tagasihoidlikult: bensiinimootoritest ei tarbi ükski keskmiselt rohkem kui 6 liitrit 100 km kohta, diiselmootoritega mudelitel jääb see number veenvalt alla 5 liitri 100 km kohta. Oma väikese keskmise kütusekulu ning 46liitrise kütusepaagi ja tagasihoidliku sõiduga võimaldab Micra läbida väga pikki vahemaid.
Käigukaste on Micral kaks – 5käiguline manuaal ning 4käiguline automaat. Käigukastid ise on töökindlad, käiguvalitsale on aga ette heidetud ajapikku kaduvat konkreetsust käikude sisselülitamisel.

Hooldusintervalliks märgiti Nissani poolt esimeste aastakäikude mudelitel 15 000 km, hilisematel tõsteti see 20 000 km peale. Hooldus on väikeautole omaselt väga odav. Harvaesineva C+C juures tuleb kindlasti üle lasta kontrollida kõik katuse liikuvad osad.

Ideaalne linnaauto

Kokkuvõttes on Micral kõik omadused, mille järgi üht väikeautot hindama peaks. Ta on soodne, vastupidav ja suhteliselt ruumikas, kuid mis peamine – korralikult varustatud ning kena värvilahendusega eksemplar ei tekita tunnet, justkui pidanuks temaga sõitja millestki loobuma. Kel maanteele põikeid vähe, võib täie südamerahuga linnas sportimiseks valida juba 1,0liitrise baasmudeli.

Mõne kirkama värvi, mitmetoonilise sisustuse ning hea varustusega Micrat võinuks mõningate mööndustega pidada suisa oma ajastu elustiili autoks, juurde olnuks tarvis veel vaid üks särav lugu jutustada. Muus osas täitis Micra aga kõik talle pandud ootused.

Jälgi Forte autouudiseid ka Twitteris!