MÄNGUARVUSTUS: "Dark Souls" (PS3/X360)
Isegi kui uus mäng näib esmapilgul eelmisele sarnane, leiavad pealispinna all aset sootuks teistsugused protsessid. Mängija alustab taas kord enesele sobiva klassi ja väljanägemise valimisega. Kuigi elukutsed üksteisest suuresti erinevad tunduvad, on igaüht võimalik oma soovide ja eelistuste järgi arendada, saavutades lõpuks ikkagi selle tulemuse, mis mõttes oli, algab Euronicsi kodukal ilmunud arvustus.
Jälle juhatatakse mängija läbi kergelt õpetliku labürindi, mille põrandale on siin-seal kritseldatud lihtfunktsioone selgitavad sõnumid. Selle lõpus sunnitakse mängijat taas kord kaklema endast kordades suurema monstrumiga, ent seekord peab kollile edasi pääsemiseks üle tahi andma. Selle põgusa sissejuhatuse lõpus on põrandale jäetud mängijat moka otsast kiitev lause, mis on teoose ainuke viis pulti hoidvale tegelasele tunnustust avaldada. Sealt paar sammu edasi algab alles tegelik osa.
Mängija leiab ennast suurest katkematust maailmast (laadimine toimub vaid suremise ja kiirkorras reisimise hetkel), mille erinevaid osi ühendavad ja seovad mitmed nähtavad ja peidetud teed. Enam ei ole võimalust taanduda Neksuse või muu taolise paiga turvalisse soppi, selle ülesande võtavad üle mängumaailmas strateegiliselt paigutatud lõkkekolded.
Neid saab leidmise korral süüdata, et siis lõkketule ääres kogutud hingede eest oma atribuute tõsta, varustust muuta-parandada ja palju muud. Kuid iga lõkke süütamise hetkel taastab mäng kõik vastased, kelle mängija võib tolle hetkeni olla maha löönud.
Omal moel annab säherdune lõkete süsteem asjale parema voolavuse ja hoiab rohkem tegevuse keskel. Samas avaneb mängijale võimalus erinevaid sektsioone pärast nende läbimist kiirkäikudega ühendada – kas siis mõnd eelnevalt lukustatud ust avades, õiges kohas redelit üles seades vms.
Seda kõike võimaldab erakordselt hästi läbi mõeldud tasemedisain. Siin ja seal peidavad ennast tegelased, kes on nõus mängijale kalli hinnaga varustust ja abiesemeid müüma, talle erinevaid oskusi õpetama ja muud säärast. Ent kui tekib vajadus oma varusid täiendada, tuleb võtta ette pikk ja ohtlik retk sinna, kus iga taoline isik redutab – mingit küla või poe moodi asja enam ei kohta.
Paljud kurtsid eelmise mängu üksluise ja tuhmi olemuse üle. Ning arendajad on seda kõike arvesse võttes käesolevat mängu ümber ehitanud. Dark Souls on juba algusest peale värvilisem, vaheldusrikkam ja efektsem. Nii soine udu kui ka siin ja seal pilvede vahelt välja piiluvad arad päikesekiired lisavad mängule tuntava koguse atmosfääri. Ning ka graafikamootor on saanud uue läike, võimaldades seekord veelgi hämmastavamaid vastaste disaine ja hiiglaslikke maakaarte. Mängumaailm on sama palju kaunis, kui see on ohtlik. Heliefektid naasevad oma tuntud headuses, nii muusika kui ka häälenäitlejate kõõksuv monoloog annavad kogu fantastilisele olustikule väärtust juurde.
"Dark Souls" on ühtviisi ligipääsetavam, ent samas ka keerukam kui selle eelkäija "Demon's Souls". Raskuskurv, mis jätkuvalt tasemetesse juurutatud, kasvab eksponentsiaalselt. Isegi kui mängija saavutab tugevuse või täpsuse, mille abil esimeste ruumide vastaseid kiirelt teise ilma saata, seisab ta paar koridori hiljem silmitsi rüütlite või koletistega, kes on kordades tugevamad, kiiremad ja nurjatumad.
Iga uus retk järgmise pidepunktini on õnnestumiste ja ebaõnnestumiste kadalipp, mille tulemusena peab iga nüansi pähe õppima või siis olema suuteline ülikiiresti reageerima. Ning viimast sorti lähenemise puhul ei pruugi ka ülikiirest reaktsioonist enam abi olla. Isegi mängu nõrgim vastane on suuteline ettevaatamatu seikleja paari hoobiga surmama.
Taas kord õpetab mäng ise oma mehhanismidest väga vähe: mängija ülesanne on eksperimenteerida erinevate esemete, relvade ja võitlusstiilidega. Lisaks sellele pakub mäng unikaalset maagiasüsteemi, keerukaid pühalikke lepinguid erinevate fraktsioonidega, lugematul hulgal erinevat varustust (mida kõike saab paremaks ehitada või siis muuta) ja palju muud.
Uudne on võimalus teistelt mängijatelt abi paluda ja seda ka saada: sel puhul ilmub tema nn fantoom mängija maailma ja püsib seal kuni ärasaatmise, suremise või siis järgmise lõpuvastase hukkumiseni. Loomulikult on alles võimalus ka pahatahtlikult teiste mängijate maailma tungida, et neid seal jahtida ja õnnestunud mõrva puhul nende hinged omale saada.
"Dark Souls" on kõige kvaliteetsem, kõvatuumalisem rollimäng, mida lähem ajalugu mäletada söandab.
See pakub mängijale ülimat väljakutset, vankumatut vastupanu ja ülevoolavat rahulolust joobumist, kui pärast viitteist korda samas vastase ees suremist viimaks kaalukausid enese kasuks õnnestub keerata.
Mängukarbi tagumisele küljele on suurte tähtedega kirjutatud: valmistu surema. See ei ole mitte pelgalt soovitus – see on selle mängu eiramatu mantra.
Loe "Dark Soulsi" eelkäija "Demon's Soulsi" arvustust siin.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!