USA energiaministeerium üritab aru saada, mida teha külma sõja aegsete tuumajäätmetega
„Energiaministeeriumi puhastuskampaania võtme-elementideks on tehnoloogia, innovatsioon, arendustöö ja kahjutustamine,“ kinnitasid ministeeriumi keskkonnahalduse büroo esindajad ning ajakirja sissejuhatava toimetajaveeru autorid T. Collazo, Paula G. Kirk ja A. Alan Moghissi, visandades uurimistöödes käsitletud probleeme projektide eelisjärjestamise alustest tipptehnoloogilise vahendusprotsessi peensusteni. „USA energiaministeerium on evitanud uue lähenemise ja ärimudeli uuenduslike, teaduse saavutustel rajanevate strateegiate loomiseks, mille abil kahandada keskkonna-jalajälje mõjusid.“
50 aasta jooksul, mil USA valitsus on tootnud tuumarelvi ning rahastanud tuumaenergia-uuringuid ja tootmist, mis on reostanud pinnase ja pinnavee kokku kahel miljonil aakril 35 osariigis, puudusid valitsusel jääkproduktidega hakkamasaamiseks vajalikud keskkonnastruktuurid, tehnoloogiad ja taristu, vahendab PhysOrg.com.
„Paljud deaktiveerimist ja mahakandmist ootavad ülemäärased rajatised on ainulaadsed, ministeeriumi üksiksaavutused, mis on seejuures nii enneolematult mastaapsed kui keerukad,“ selgitasid autorid. „Paljudel juhtudel pole vajalikke tehnoloogiaid veel arendatud; või juhul, kui nende arendamine on lõpule viidud, nõuavad need energiaministeeriumi vajadustele kohandamiseks märkimisväärselt ulatuslikku ümberkonstrueerimist.“
Nagu aga osutavad ja hindavad ajakirja Technology and Innovation viimatises numbris avaldatud tööd, on energiaministeeriumi hiljutised pingutused nii välja pakkunud kui analüüsinud taasvahendustehnoloogia-projekte, tehnilisi ülevaatuseid süsteemitasandi mudelite ja simulatsioonide hindamiseks, meetmeid allmaareostuse leevendamiseks, insener-tehnilisi lahendusi jäätmete edasise saatuse ja leviku prognoosimiseks ning tehnilistele kogukondadele kohandatud suhtlusmudeleid. Uued mudelid hõlmavad ka kavandeid koostööks regulatsiooniametkondade, aktsionäride, harukontorite, alltöövõtjate, teadlaste ning tehnoloogia arendajate vahel.
Näiteks selgus ammendatud tuumakütuse transportimise ja ladustamise tehnoloogia ja ohutuspraktikate kriitilisest ülevaatusest, et keskmise vältusega (kuni mõnikümmend aastat kestev) ladustamine on mõeldav, pikaajaline (üle saja aasta vältav) ladustamine nõuab aga tehnoloogiate ja halduspraktikate täiustamist.