Kurb on mõelda, et just ma kirjutan neid ridu selle sama firma arvutil, vastasin just telefonikõnele, mis on selle ettevõtte toodetud ja koolis kasutan enamuses selle hiilgava arvutitööstuse gigandi produkte.

Hommikul olin ma ehmunud - Steve Jobs oli kadunud. Ma hakkasin esimese asjana kartma Apple'i saatuse pärast, kuid juba mõne hetke pärast oskasin ma öelda, miks see hirm asendus kaastundega.

Apple on ettevõte, mitte Steve Jobs. Mul on seda ehk raske tunnistada, aga ma ei usu, et Steve "lükkas näpud õliseks". Ta oli kindlasti visionäär ja inspireeriv inimene, kuid ega inspiratsioon tema surmaga ei kadunud. Kadus vaid tema maapealne olemasolu. Aga temast saadav inspiratsioon jääb alati meiega.

Apple töötajad ei ole lollid, vähemalt mulle meeldib sedaviisi mõelda. Steve ei oleks ju lasknud palgata neid, keda ta ei oleks usaldanud. Ja ta ei olnud üldse rumal mees - kindlasti on Apple'il strateegia.

Strateegia ei ole ainus, mis seda edasi viib. See on ka kohusetunne Steve Jobsi ees. Kui mina töötaksin täna Apples siis ei laseks ma ealeski juhtuda sellel, mida paljud pessimistid kardavad - Apple hääbumine ja lõhestumine.

Ma veaksin alt inimest, keda ma imetlen. Inimest, keda ma austan. Samamoodi julgen ma öelda, et ei tee seda ka ükski Apple töötaja. Öeldakse, et PCl on kasutajad ja Macil on fännid. Ükski fänn ei ole aga tõeline fänn, kui ta jätab enda uskumuse või eelistuse millegi sellist pärast.

Arendajana ei jäta ma enda tööd. Mitte seepärast, et see mulle leiba lauale aitab tuua. Mitte seetõttu. Mina jätkan enda tööd austusest Steve Jobsi vastu. Kui mina veaksin teda alt ja teised teeksid samuti, siis oleks ta elutöö kadunud.

Olles aus, siis Steve ei ole ainult Apple'i nägu. Ta on toonud maailma palju enamat. Teised arusaamad, uued mõtted. Steve elab igaljuhul edasi. Kas just iCloudis (pilv - ing. k.), enda lähedaste südameid või meie mälestustes, aga kusagil kindlasti.

Artikli autor Daniel Sepp on Apple mobiiltarkvara iOS ja arvutitarkvara OS X arendaja.