HMS Captain – soomuslaev, mis hukutas oma looja
1860. aastatel jõudis sõjalaevade ehituses kätte omamoodi revolutsioon, mille algatas Prantsusmaal valminud esimene moodne soomuslaev La Gloire. Inglased ehitasid vastuseks veelgi moodsama HMS Warriori, mille kere oli valmistatud peaaegu täielikult rauast. Varem ehitatud puitkerega laevad olid nende kahe vastu võimetud ning tolleaegsed eksperdid väitsid, et soomuslaevadel on maailmamerel niisama vähe vastaseid kui hundil lambakarja keskel.
Samas olid esimeste soomuslaevade meresõiduomadused nende konkurentide omadest viletsamad. Esiteks vajasid tolleaegsed aurumasinad palju kütust (st sütt) ning et laevaruum oli piiratud, tuli appi võtta purjed. Soomus ja relvastus kaalusid samuti omajagu, nii et kokkuvõttes olid uut tüüpi sõjalaevad üldjuhul ülekoormatud ja istusid sügavalt vees.
Tolleaegsete laevaehitajate seas oli mitu koolkonda, kes üritasid neid probleeme erinevat moodi lahendada. Et soomuse ja jõuseadme kaalu ei saanud kuidagi vähendada, oli peamine lootus seotud relvastuse paigutuse muutmisega. Vanadel purje- ja rataslaevadel paiknes parrastel suur hulk väiksema kaliibriga suurtükke. Uutel soomuslaevadel olid märksa suurema kaliibriga torud paigutatud laevatekile, nii et need said mõlema parda suunas tulistada.
Esimese rullikutel pöörleva suurtükitorni, mis lisaks kahuritele ka nende meeskondi kaitses, projekteeris inglise mereväekapten Cowper Coles (1819–1870), andekas insener, kelle teadmised laevaehituse vallas olid siiski veidi puudulikud. Colesi arvates kuulus tulevik kuni kümne suurtükitorniga sõjalaevadele, mis pidid olema varustatud nii purjede kui ka aurumasinatega. Oma ideedele toetuse leidmiseks manipuleeris ta osavalt avaliku arvamusega ning 1867. aasta jaanuaris jõudsid asjad nii kaugele, et Cammell Lairdi laevatehases Birkenheadis alustati kahe suurtükitorniga soomuslaeva ehitust, mis sai nimeks HMS Captain.
Projekti autor William Laird (1780–1841) otsustas tulevase aluse varustada kolme üsna kõrge mastiga, mille purjede kogupindala oli 4645 ruutmeetrit. Mastidel puudusid taagid ja vandid, mis oleksid võinud suurtükkidele ette jääda. Tekiehitiste arvu vähendati samal põhjusel miinimumini ning vööri ja ahtrit ühendas suurtükitornide kohal kulgev kaheksa meetri laiune orkaanisild, millelt madrused mastide otsa pääsesid.
Jõuseade koosnes kokku neljast aurumasinast, mis ajasid ringi kahte 5,2 m läbimõõduga sõukruvi. Aurumasinate jaoks oli kaheksa katelt kokku 28 koldega.
Captaini relvastusse kuulusid neli 305 mm suurtükki kahes tornis, mis tegid temast kõige võimsamini relvastatud laeva kogu maailmas. Kaks väiksema kaliibriga kahurit olid monteeritud vööri ja ahtrisse. Igaks juhuks oli vööris ka rammtääv.
Kui 335 500 naelsterlingit maksma läinud soomuslaev aprillis 1870 relvastusse võeti, selgus, et ehitaja süül oli tema veeväljasurve kavandatust ligi 750 tonni suurem. Kui projekti kohaselt pidi Captaini vabaparda kõrgus olema 2,44 meetrit, siis ülekoormuse tõttu vähenes see kohati 1,98 meetrini. Sellest hoolimata oli kapten Coles oma vaimusünnitise merekindluses endiselt veendunud ja osales isiklikult tema katsetustel. HMS Captaini madrustele jättis uus laev, mis isegi hea ilmaga kergesti kreeni vajus, märksa halvema mulje, nii et nad ristisid ta HMS Coffiniks (‘kirst’).
Ööl vastu 7. septembrit 1870 jäi täispurjes seilav Captain Hispaania looderannikul Finisterre neeme lähistel tormi kätte. Tema kapten käskis kohe purjed rehvida, kuid enne ujutasid lained teki üle ning soomuslaev vajus algul kreeni ja läks siis kummuli. 472 hukkunu seas oli ka kapten Coles ise. Ellu jäi üksnes 18 madrust, kes viibisid katastroofi ajal laeva ülatekil ja suutsid sealt vallapääsenud päästepaati jõuda.
Uhiuue soomuslaeva põhjaminek tekitas Inglise laevaehitajate seas tõelise šoki, mis siiski kaua ei kestnud. Colesi konkurendid võtsid üle tema suurtükitornide konstruktsiooni ning hakkasid ehitama senisest suurema veeväljasurvega taglaseta sõjalaevu, mis olid õnnetu Captainiga võrreldes märksa merekõlblikumad.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
