AJALUGU: Kuidas ruumiline heli Nõukogude Eestisse jõudis
Senine monoedastustehnika, mis välistas kuulatavas helis igasuguse suunatunnetuse ja väärastas kuulaja jaoks esitusruumi akustilist olemust, ei saanud enam jääda konkurentsivõimeliseks. Pealegi sammus muu maailm jõudsalt stereofoonia poole (heliplaadid kõigepealt). Uuega katsetajad Eesti Raadios olid heliinsener Vilhard Pilvisto ja loo autor, kirjutab Tehnikamaailm.
Stereoheli kahekanalilisel edastamisel (kaks identset mikrofoni- ja võimendikomplekti, vastav saatja ja vastuvõtja) maalivad kaks kõlarit kuulaja ette katkematu helipanoraami ja reprodutseeritavate heliallikatega täitub näiliselt ka nende vahemik. Nii teostus olmekasutamiseks soodne ja mitte liiga keerukas võimalus kujutada näiteks orkestri instrumentide paiknemist kontserdipoodiumil ja näitlejate liikumist laval. Pealegi ilmub kõlapilti naturaalne sügavustunnetus. See oli peibutis ka toonase Eesti Raadio jaoks. Just Tallinnas hakati esimeste ringhäälingujaamade hulgas N. Liidus stereofoonilisi proovisaateid kõige sihikindlamalt korraldama.
Tehnilise võimaluse saadetega tegelemiseks andis Leningradi akustikainstituudi teadlane Lev Kononovitš, kes töötas välja polaarmodulatsiooni printsiibi stereofoonilise kaksiksignaali väljastamiseks üheainsa ringhäälingusaatja kaudu ning varustas Tallinna ULL-saatja selleks sobiva eksperimentaalse modulaatoriga.
Edasine vallandus otsekui paisu tagant. Siin-seal konstrueeriti esimesed stereovastuvõtjad, pisitasa ilmusid Raadiomajja stereomagnetofonid ja -režiipuldid ning tõsisem töö võis alata.
Algus nagu algus ikka
Algusaegadel oli kõik stereoheliga seonduv tegijameestele salapärane – mingit teavet teoreetilistest alustest ja maailmas seni omandatud kogemustest ei olnud. Mõistagi toimus kõik ettevõetu katse ja eksituse meetodil, kusjuures viimane kippus esialgu ülekaalu jääma.
Vilhard Pilvistole meenub üks esimesi stereosalvestusi, kui mikrofonide ette tuli Artur Rinne koos Emil Laansoo instrumentaalansambliga. „Meie stereoheli alal üsna kogemusteta kõrvadele tundus lindile jäänu parasjagu paslik – tõepoolest võis tajuda efektset, võib-olla isegi liigselt rõhutatud kõlaruumi ja heli saabumise suundi. Kuid peatselt selgus, et mikrofonide paigutusviis oli olnud väär, sest keegi ei osanud teatavale olulisele tehnilisele seigale tähelepanu pöörata. Tulemus: raadiokontserdis teadustati ansambli saatel esinevat Artur Rinnet, kuid monoversiooni kuulajate jaoks (kes olid mõistagi enamuses) oli solist kõlapildist jäägitult kadunud (tehnikakeeles öeldakse selle kohta: signaalide vastandfaasilisus stereokanalites). Järelmina tulid kuulajate oi-kui-pahased kirjad ja telefonikõned!”
Katsetest stereoga huvituti ka „kõrgemal pool”. Juba enne Kononovitši konstrueeritud modulaatori töölerakendamist tehti ülesandeks korraldada sideministeeriumi ruumides näidisseanss – nii et vasaku kanali signaali edastaks tavaline kesklainesaatja ning parema kanali oma saabuks tolleaegse traathäälingu ehk raadiotranslatsioonivõrgu kaudu. Sellest sai inseneridele ennekuulmatu naljanumber, sest suuremat tehnilist absurdi oli võimatu ette kujutada. Nende edastuskanalite tehnilised parameetrid olid ülimalt erinevad, see aga väärastas kõlapilti tundmatuseni ja mingist stereost ei saanud juttugi olla.
Korraldusele tuli muidugi alluda. Kõik, mis vastuvõtukohas kuuldavale tuli, oli midagi sootuks hullemat kui akustiline puder ja kapsad. Õnneks polnud tähtsatest isikutest uudishimutsejatel asjade olemusest vähimatki aimu ja nii õnnestus kõik must sõnaosavalt valgeks rääkida – et üks õige stereofoonia peabki just säherdune olema!
Omaette probleemiks proovisaadete teostamisel sai stereosalvestiste hankimine. Konservatooriumis ja Tallinna heliplaadistuudios leidus küll stereoplaate, kuid polnud sobivat aparaati, mille abil neid maha mängida. Tavaline monofooniline elektrigrammofon selleks ei sobinud.
Saateid tuli aga jätkata. Õpiti tegema otseülekandeid Estonia kontserdisaalist, kuid vahepeal välismaalt saadud plaadid jäid esialgu õiget grammofoni ootama. Nii pöördusime viimases hädas Georg Otsa poole palvega, et ta hangiks Soomest tavalise olmegrammofoni stereohelipea. Nädala pärast oli detail kohal, teise kanali võimendi valmis ja poolprofessionaalne grammofon „His Master's Voice” oligi saanud stereofooniliseks!
Tasapikku ladestus kogemusi salvestamise alal. Samas avastasime juhuse läbi raadioteatri mikrofonisüsteemis puudusi, mida „monoajastul” keegi ei osanud märgata. Needki seostusid juba mainitud vastandfaasilisusega juhtmestikus, just sellega, mis Artur Rinne hääle olematuks tegi. Nii tuli stuudios kogu juhtmestik, kontaktpesad ja mikrofonid üle mõõta, ümber ühendada ning omavahel kooskõlastades faseerida. Alles seejärel hakkas teistelegi helirežissööridele selguma, miks mõnel juhul ei tahtnud pikemate teoste mitmele päevale jagunud monosalvestised kokku sobida, kuigi mikrofonid asetati alati täpselt samal viisil. Juhtmed ja mikrofonid ei tarvitsenud olla erinevatel päevadel samad ja nii andsid need koostoimes kõlapilti väärastava vastandfaasilisuse.
Praegu ei osataks raadiosaadet, kodust muusikakuulamist või teleri jälgimist ette kujutada teisiti kui stereoheliga. Uudse süsteemi kõlapilt hakkas – nüüdseks juba poole sajandi tagusel ajal – korrapealt ja suisa ootamatult pakkuma niivõrd veenvat loomutruudust, et stereofoonia juurdumise teelt kadusid viimased komistuskivid. Kodudesse ilmusid stereogrammofonid ja -magnetofonid, peatselt ka -raadiovastuvõtjad, sest ka Nõukogude elektroonikatööstus hakkas neid tootma.
Katse kvadrofooniaga
Peatselt sooviti reprodutseeritava heli naturaalsuse osas veelgi sammuke edasi astuda ja üritati juurutada neljakanalilist kvadrofooniat. Selleks läks paraku vaja liiga keerukat ning kallist edastuskanalite ja kõlarite nelikust koosnevat seadmestikku. Helikandjaks sobis vaid magnetlint, kuigi lühemat aega katsetati tulutult eriliste plaadisüsteemi ja teatava pseudo-kvadrofoonia versioonidega, mille signaalimaht on väiksem ehtsal kvadroedastusel vajatavast. Nelja signaali kandvad kvadroplaadid polnud vastupidavad, helivagu kulus juba väheste kuulamiskordade järel. Pealegi ahistati heli nautlejat kõlaritega piiritletud mõttelise ruudu keskele täpselt kindlasse asupaika. Sellest ainult pisut kõrvale kaldudes oli kõlapilt juba kiivas.
Eesti Raadios hakkas katseid ja saateid kvadrofooniga tegema noor füüsiku- ja muusikuharidusega helispetsialist Hannes Valdma. Esimese kvadrofoonilise proovisaate väljastas ta 1977. aastal, kuid heli loomupärasuse märkimisväärsele parenemisele vaatamata olid sellised üritused määratud peatsele väljasuremisele nii meil kui mujalgi maailmas.
Suurematest töödest kvadrofoonia alal võib nimetada Gennadi Podelski oratooriumi „Aegade hääl” salvestamist Hannes Valdma poolt Estonia kontserdisaalis. Kvadrolint selle teosega seisab Eesti Raadio heliarhiivis otsekui hääbunud ajastu kaja kõrvuti stereofoonilise remiksiga.
Kodudes jäi ikkagi käibele kahekanaliline stereofoonia. Selle kõrvale tulid TV-saate nn kodukino 3D-ruumiheli („ümbritseva heli”) versioonid Dolby Surround jms. Nii seisamegi jätkuvalt stereoajastus. Ja küsime samas eneselt, kuhu helitehnika veel edasi jõuab?
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
