Ülevaade: Inimintellekti lühiajalugu ehk “liigsete” ajurakkude võidukäik
Aeg läks edasi ning mõnede aastatuhandete jooksul õnnistas evolutsioon meie esivanemaid “liigsete” ajurakkudega. See lubas neil välja arendada üha keerulisemaid käitumismustreid ning muuhulgas hakkasid nad asju tähele panema. Sellest pealtnäha elementaarsest tegevusest algaski esimene tõsine mõtlemisprotsess, kirjutab Novaator.
Mis on selles nii erilist?
Katse-eksituse meetodil saab iga ahv õppida puu otsa ronimise jaoks vajalikke lihased pingutama. Ta saab terve elu ronida mööda puuoksi, kuid ei pruugi kordagi märgata, et ronimisel tuleb alati lihaseid pingutada. Veelgi keerulisem on panna tähele, et sama lihaspingutus toimub nii puu otsas ronides kui ka banaani kätte võttes. Selliste analoogiate äratundmine pole enam lihtne reflektoorne tegevus, vaid teatud liiki infotöötlus.
Selline töötlus nõuab korraliku mälumahtu, et ümbruses toimuvat meelde jätta ning analüüsivõimet, et vaatlustest analoogiad ja mustrid välja otsida.
Niimoodi hakkasidki meie esivanemad - ahvid asju tähele panema. Niipea, kui “haaramine” tunti ära kui korduv muster, polnud kaugel enam mõte haarata oksa asemel kivi. Tasapisi tundsid inimesed ära üha rohkem uusi mustreid ning iga mustriga kaasnes teatud abstraktne mõiste.
Mida rohkem tekkis selliseid mõisteid, seda paremini teadvustasid inimesed ümbritseva maailma võimalusi (nii sündisid esimesed tööriistad), ning seda keerukamaks muutus nendevaheline kommunikatsioon (nii sündisid esimesed keeled).
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!