USA mereväe harpuun: relv tervete laevade uputamiseks
Hukkumise ajaks oli Eilat õigupoolest juba üsna vana alus, mille «parim enne» aeg oli möödas, kuid see, et Eilati lasksid põhja paarkümmend korda pisemad kaatrid, oli iseenesest tähelepanuväärne saavutus. Nõukogude Liidu laev-laev klassi raketi P-15 Termit edukas debüüt sai ajendiks terve hulga sama tüüpi relvade väljatöötamisele, millest Harpoon on kahtlemata kõige kuulsam, kirjutab Tarkade Klubi.
Esialgu kandis tulevane rakett tähistust ZAGM-84A. Tema projekti nõuded koostati vähem kui aasta jooksul pärast Eilati hukkumist ja 1970. aastal esitati need kolmele USA relvatootjale. Nende vahel korraldatud konkursi võitis McDonnell-Douglas peakorteriga Berkeleys (Missouri). Esimesed katseeksemplarid lasti välja juba septembris 1972. Kaks kuud hiljem alanud katsetused kestsid ühtekokku kaks aastat.
Selleks ajaks oli otsustatud välja lasta kolm varianti: lennukitel, laevadel ja allveelaevadel kandmiseks. Esimesena (1977) võeti relvastusse pealveelaevadel baseeruv RGM-84A, järgmisena lennukivariant AGM-84A (1979) ja viimasena allveelaevade jaoks mõeldud UGM-84A (1981). Nende lõhkepeata õppevariandid on vastavalt RTM-84A, ATM-84A ja UTM-84A.
Harpoon on turboreaktiivmootoriga ilmast sõltumatu rakett, mis välimuselt meenutab pigem lühikest tiibadega varustatud torpeedot. Lennukilt startival variandil on jäigad tiivad ja stabilisaator, nii et ta alustab lendu samal kujul, nagu märki tabab. Pealveelaevade RGM-84 lastakse lendu spetsiaalsest stardiseadmest tahkel kütusel töötava kiirendi abil, mis töötab esimesed 2,9 sekundit. Stardikiirendi heidetakse küljest ära, kui raketi enda mootor tööle hakkab. Stardiseadmes paiknemise ajaks kokkuvolditud tiivad lähevad laiali kohe pärast sellest väljajõudmist.
Kõige keerulisem on allveelaevadel baseeruva UGM-84A start. Allvee-Harpoon lastakse välja tavalisest torpeedotorust, kusjuures kogu rakett paikneb veekindlas stardikapslis, mis on allveelaevaga ühendatud trossi abil. Pärast vette jõudmist tõmbab tross raketi tiivad ja stabilisaatori laiali. Veepinnale jõudes murdub kapsel raketi ümbert ära ning käivitub mootor.
Harpoon orienteerub algul inertsiaalse navigatsioonisüsteemi abil, kuhu on sisestatud info sihtmärgi asukoha kohta. Õigesse piirkonda jõudes hakkab rakett sihtmärki otsima oma radari abil, liikudes mööda varem programmeeritud trajektoori. Kui vastase laev on avastatud, laskub rakett 2–5 meetri kõrgusele veepinnast ning alustab lähenemist. Vahetult enne tabamust tõuseb Harpoon 1800–2000 meetri kõrgusele ning pikeerib sealt sihtmärgi pihta, suurendades kiirust maksimaalseni. Teoreetiliselt võib üks rakett uputada ühe raketikaatri, kaks fregati, neli raketiristleja ja viis Kirov-tüüpi aatomiristleja või Kiiev-tüüpi lennukikandja.
Esimese põlvkonna Harpoonide põhiliseks puuduseks oli asjaolu, et nad ei teinud vahet oma ja võõraste laevade vahel, rünnates esimest avastatud sihtmärki. Nüüdseks on laevadelt ja lennukitelt startivatele variantidele lisandunud ka maismaal baseeruv SLAM (lühend sõnadest Standoff Land Attack Missile) ja GPS-süsteemi abil orienteeruv variant, millel on piiratud sihtmärgi tuvastamise võime. Uue põlvkonna Harpoon II võib tabada ka sadamas asuvaid laevu või maismaal asuvaid sihtmärke.
McDonnell-Douglas on nüüdseks liidetud Boeinguga, kes on ka Harpooni ainuke tootja. 2004. aasta seisuga oli välja lastud veidi üle 8000 seda tüüpi raketi, millest tuhat baseerusid maismaal. Peale Ameerika Ühendriikide kuulub Harpoon veel 29 riigi relvastusse. Ühe Harpoon II hinnaks on keskmiselt 1,2 miljonit dollarit.
Esimest korda kasutati «harpuuni» 1986. aasta mais Vahemerel Liibüa laevade vastu. Lennukitelt väljalastud raketid ilmselt märki ei tabanud, kuigi tol ajal arvati, et vähemalt kolm Liibüa patrull-laeva õnnestus põhja lasta. Kaks aastat varem, 6. septembril 1982, oli Taani fregatt Peder Skram eksikombel tulistanud ühe raketi 34 kilomeetri kaugusel asuva suvilarajooni pihta. Tema Harpoon riivas teel mitu korda elektriliine ning purustas plahvatades neli hoonet; inimohvreid õnneks polnud.
1988. aasta aprillis juhtus veelgi kurioossem lugu, kui Iraani raketikaater Joshan üritas Pärsia lahes Harpooniga tabada USA fregatti Wainwright. Seekord õnnestus lähenevat raketti õigel ajal märgata ning see juhiti peegelaganate abil kõrvale.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!