Päikeseköök: see on köök, kus muna praeb ja liha küpsetab ainult Päike!
Tookordseks sihiks oli luua odav päikeseköök eelõige arengumaadesse, kus metsad on maha raiutud ning napib küttepuid. Nüüdseks on tulemus valmis ning tasapisi on alSolid ilmunud ka kodudesse – seda eelkõige Vahemere-äärsetesse ja Kesk-Ameerika maadesse, kirjutab Tehnikamaailm.
Sellise tehnika suurimaks plussiks on see, et toiduvalmistamiseks vajalik energia on tasuta, lisaks on kogu protsess saastevaba. Siiski on ilmnenud ka üllatavaid tagasilööke – ehkki ekvaatoril on energeetilises mõttes hea sellisel pliidil süüa teha, on seal samal ajal palav süüa, enne kui päike ei looju. Siis aga ei tööta enam pliit…
Tänavuse Milano Triennale disaininädala üheks tõmbenumbriks oligi Solar Kitchen Restaurant, mis meelitas tohutult huvilisi. See oli aga Itaalias – sealkandis on päikesevalgust tõesti küllaga. Meie elame aga Läänemere kaldal ja meil on päikesepaistelisi päevi oluliselt vähem. Siiski hankisime endalegi Hispaaniast ühe sellise päikeseköögi, et selgitada, kas sellega ka 60. laiuskraadil midagi peale hakata oleks.
Toimetusse saabunud karp osutus üllatavalt väikeseks ja koosnes teise üllatusena VÄGA paljudest osadest. Nii tundus kasutusjuhendis välja öeldud koostamiseks tarvilik aeg – kaks tundi kahe inimese tööd – kahtlaselt lühike. Kokkupanek ei olnud kokkuvõttes siiski väga keeruline, sest kaasaantud juhendid olid ühed parimad, mis TMi testides iial ette tulnud. Nende koostamisel oli lähtutud sellest, et inimene peab saama pelgalt piltide abil asja kokku, oskab ta siis konkreetset keelt või mitte. Hea oli seegi, et erinevas koostestaadiumis vajaminevad detailid asusid eraldi pakis – nii läks töö üllatavalt libedalt.
Seadme enese viimistlus on tippklassist, nt alumiiniumdetailide viimistlus vastab tipptaseme luksusautode omale, peegelpinnad on kaetud spetsiaalse kilega jne. Peeglite kinnitamisel kasutatavad väikesed mutrid on nn nylock-mutrid, mida ei tule liiga kõvasti pingutada – tegelikult seda ei tohigi teha, sest vastasel korral hakkaksid need kuumenedes peeglit väänama ja sinna pingeid tekitama.
On kokkamise aeg!
Testiga alustasime hommikul kell üheksa, kui päike ei olnud veel kuigi kõrgel, ja paistis alles läbi puude latvade. Teevee saime siiski kiiresti üles. Kella kümneks oli päike juba üle latvade kerkinud ja oli aeg peekon pannile panna, sellele järgnes muna. Ja nagu tavalisel pliidil, oligi varsti korralik hommikusöök valmis!
Lõuna ajal võtsime ette suurema söögiteo.Tühjendasime suurde musta kastrulisse kaks purki hernesuppi ja segasime selle sama koguse veega. 10 minuti möödudes oli seis selline, et kõige näljasemad oleks saanud oma suurema nälja rahuldatud, 20 minuti möödudes kees supp täiega. Samas tõdesime omaenese näppudel, et juhendis toodud hoiatus oli omal kohal – potikaane sang oli muutunud tulikuumaks!
Katse tegemise ajal oli õhutemperatuur varjus 18 kraadi, taevas olid mõned õrnad pilved. Keedupoti külgedel ja põhjal mõõtsime temperatuuriks 280 kraadi, kaas oli kuumenenud 180 kraadini. Panni pinnal saime tulemuseks koguni 300 °C.
Need tulemused saime esimese katse sooritamisel, mil peegel ei pruukinud päris õiges asendis olla. Igatahes sai selgeks, et tühja potti või panni ei kannata “tulele” jätta, sest ilmselt põlevad nad seal sõna otseses mõttes ära. Kui kööki enam ei kasuta, tuleb peegel kindlasti alla keerata.
Aga järgmisel päeval tuli grillvorste külmalt süüa, sest siis sadas vihma ja päikeseköök oli kasutu…
Fotod: Arto Wiikari, Antti Purhonen
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!