Kuidas, miks ja kelle süül ikkagi liiklusõnnetused juhtuvad?
Kui nii võib öellda, siis oli ka Eesti tulemus suurepärane, kuid käesolev aasta ei tõota midagi head – nii liiklusõnnetuste, kui neis vigastada saanute ja hukkunute arv on pöördunud hüppeliselt kasvule. Käesoleval aastal on Eesti teedel hukkunud juba 40 kui möödunud aastal samal ajal oli see number 32.
Miks ikkagi liiklusõnnetused juhtuvad?
Liiklusõnnetuste ärahoidmisele aitab kaasa oskus ohte ette näha ning neid endale teadvustades ohuolukordi ennetada.
Millised on tüüpilised ohud, mida peaksime endale teadvustama?
Kindlasti üks suuremaid ohtusid on inimesed ise ja eelkõige nende äärmiselt suur erinevus. Teid ja tänavaid kasutavad liikluseks jalakäijad, jalgratturid, mootorratturid, sõidukijuhid, veokijuhid ja veel paljud teised. Vaadeldes nende inimeste oskusi, kogemusi, vanust, vaimset seisundit, temperamendi tüüpe, sõidukite erinevust tehniliste parameetrite ning tehnilise seisukorra osas, siis võib julgelt öelda et need on seinast seina. Oht peitubki selles, et üldjuhul ei teadvusta me endale selle hälbe olemasolu ning võrdsustame kõiki endaga. Kui mina suudan, küll suudab ka tema. Aga kas ikka suudab?
Kõik me teame, et linnaliikluses on lubatud sõita kiirusega 50 km/h. Liiklusvool liigub aga 60-70 km/h. Milliseid ohte see endaga kaasa toob?
Mida suurem kiirus, seda rohkem vajame ruumi, et oma sõiduk peatada. Kui 50 km /h liikuva sõiduki peatamiseks kulub kuival asfaldil ca 28 meetrit, siis 60 km/h sõites kujuneb peatumisteekonna pikkuseks ca 37 meetrit ning 70 km/h vajame peatumiseks ruumi 47 meetrit, ehk 19 meetrit rohkem, kui lubatud 50 km/h kiiruse puhul. Linnaliikluses on see aga väga pikk vahemaa.
Lugu muutub veel hullemaks, kui kujutame ette ootamatult teele jooksvat last. Eeldame, et suudame oma sõiduki kiirusel 50 km/h vahetult enne last peatada, õnnetust ei toimu. Kui meie sõidukiirus oleks olnud aga 10 km/h suurem ehk 60 km/h, oleks toimunud kokkupõrge lapsega ja kokkupõrkke hetkel oleks jääkkiirus olnud ca 41 km/h. Sellise kokkupõrke korral saab kohapeal surma iga viies jalakäija, ülejäänud aga tõsiselt vigastada. Kiiruselt 70 km/h oleksime lapsele otsa sõitnud jääkkiirusega ca 60 km/h – 10 jalakäijast 7 hukub kohapeal.
Täpselt selline ongi 10-20 km/h kiiruse ületamisega kaasnev ohutegur.
Kiirus mõjutab ka tähelepanekute tegemist ja nägemist liikluses. Mida kiiremini liigume, seda väiksemaks muutub juhi vaateväli, samuti väheneb ka tähelepanekute hulk, mida juht teeb.
50 km/h liigub sõiduk 14 m/s ja 70 km/h liigub sõiduk 20 m/s. Eeldame, et juht suudab selle aja jooksul fikseerida teatud hulga tema jaoks vajalike objekte (liiklusmärk, ees pidurdav sõiduk, teeületamist ootav jalakäija, foorituli). Sõidukijuht peab endale teadvustama, et kahjuks ei suurene inimese füüsilised võimed võrdeliselt kiiruse kasvuga. Vaadates ülaltoodud numbreid näeme, et ühel juhul on ta läbinud ca kolmandiku võrra pikema vahemaa, kui teisel juhul, tehtud tähelepanekute hulk on aga sama. See näide selgitab ka nn. „roosasid“ fooritulesid, teeületamise võimalust ootavatele jalakäijatele tee mitte andmist, tagant otsasõite ja veel palju muud, mis lähevad ühisenimetaja alla „oi ei pannud tähele või märkasin liiga hilja“ – tegelikul taandub küsimus sõidukiirusele.
Liikluses on oluline saad infot võimalikult varakult. Seda tuleb ise teadlikult otsida, liigutades pilku ning kontrollida vähemalt 200-300 meetrit eespool toimuvat.
Selleks et eelpool toodud soovitust aga ka täita saaks, tuleb hoida piisavat pikivahet. Kahjuks just see nõue kipub ununema või põhjendatakse seda tavaliselt, et suurema vahe puhul hakatakse vahele trügima ja ma ei jõua kunagi kohale. Lühikese pikivahega kaasneb ka tagantotsasõidu oht ja kui tõsine see tegelikult on?
Linnaliikluses võib kohata 50 km/h liikuvat sõidukite kolonni, kus kõik hoiavad ca 7 meetrit pikivahet. Seni kuni kõik aeglustused on sujuvad ja juhid jälgivad eesliikuva sõiduki piduritulesid, suurendab see ainult närvikulu ning muudab sõidu oluliselt tõmblevamaks (gaas-pidur-gaas) ja ebaökonoomsemaks. Kui aga eespool peaks toimuma mingil põhjusel ekstreemne pidurdamine on õnnetus vältimatu.
Miks? Kuhu kaob see 7 meetrit?
Oletame, et esimese sõiduki ette jookseb laps ja juht pidurdab ekstreemselt. Teisele juhile on ohusignaaliks esimese auto pidurituled ja alles nüüd alustab ta reageerimist ning läbib 50 km/h juures vähemalt 14 meetrit, alles seejärel algab pidurdamine, mille pikkuseks moodustub kuival asfaldil vähemalt 12 meetrit. Seega kokku peatumiseks ca 26 meetrit. Vahemaad peatumiseks on tal aga ainult 19 meetrit (pikivahe pikkus + esimese auto pidurdusmaa 12 meetrit).
Kolmandale juhile on ohusignaaliks teise auto pidurituled ja alles nüüd alustab juht reageerimist ning läbib 50 km/h juures vähemalt 14 meetrit, seejärel algab pidurdamine, mille pikkuseks moodustub kuival asfaldil samuti vähemalt 12 meetrit. Seega kokku peatumiseks jälle ca 26 meetrit. Vahemaad peatumiseks esimese sõidukini on tal aga ainult 19 meetrit! Kuid esimese ja kolmanda sõiduki vahel on veel teine sõiduk.
Sellised on kurvad tõed pikivahega, mida näitab ka liiklusõnnetuste statistika, kus peaaegu iga kolmas õnnetus on fikseeritud tagant otsasõidu näol.
Alaltes 01.07.2011. a. on minimaalseks nõutavaks pikivahe pikkuseks linnaliikluses kaks sekundit eesoleva sõidukiga ja trassil kolm sekundit.
Kui tekib ekslik arvamus, et hoides õiget pikivahet trügivad kõik vahele ja me kaotame hirmsasti aega, siis võib kokku lugeda palju päeva jooksul sõidukeid vahele tuli ning korrutada 2 sekundiga – umbes nii suur on ajakulu iga vahele tulnud sõiduki kohta ja selle ajakaotusega ei jää meil küll midagi tegemata.
Kuna kättejõudnud suvi toob tänavatele ka rohkem jalakäijaid jalgrattureid, rulluisutajaid, tuleb eriti tähelepanelik olla ka ülekäigurajale lähenedes. Vähendada kiirust ja pöörata tähelepanu teeservadele, sest seal liiguvad jalakäijad. Vältida tuleks ülekäigurajal teistest sõidukitest ettejõudmist, sest seisva või aeglaselt liikuva sõiduki ees võib olla teel inimene.
Tulles loo alguse juurde tagasi, kus rääkisime ohtude ennetamisest ja nende teadvustamisest, soovitan igal juhil viia läbi väike eneseanalüüs ja mõelda lähiminevikule, mitu korda olen mina pidanud liiklusõnnetuse vältimiseks järsku pidurdama, suunda muutma või veel mingeid ekstreemseid toiminguid tegema, et mitte sattuda halvimasse. Kas seda olukorda oleks onud võimalik ette näha ja vältida?
Mõistvat liiklemist!
Jälgi Forte autouudiseid ka Twitteris!
