KLASSIKA: Nimest "SS" vabanenud 1950ndate Jaguar kihutab üle 200 km/h
Jaguar, nagu mitmedki teised autofirmad, sai alguse mootorrataste tootmisest. 1922. aastal pani noor mootorrattaentusiast Bill Lyons koos William Walmsleyga Inglismaal Blackpoolis aluse Swallow Sidecar Companyle, mis ehitas külgkorve.
Esimese autoni jõuti 1927. aastal, kui odavast rahvaautost Austin Seven tehti luksuslikum ja atraktiivsem roadster Swallow, mis maksis koos kõva katusega tervelt 185 naela. Järgnevatel aastatel „tuuniti“ veel Wolseley, Morrise, Fiati autosid.
Möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel esitles Lyons koostöös Standard Motor Companyga sportlikke autosid, mis kandsid tähist S.S. Walsmley osteti välja ja loodi firma S.S. Cars, hakati valmistama ise mootoreid ja esimesi „tõsiseid“ sportautosid oligi 1935. aastal esitletud SS 100. Selle 2,6 liitrine mootor arendas võimsust 104 hj ja hiljem sai auto 3,4 liitrise mootori, millega kiirendas nullist sajani 10,4 sekundiga.
Tähepaar „SS“ ei olnud Teise Maailmasõja eel soositud, kõigepealt sai auto reklaamiagentuurilt nime SS Jaguar 100 ja peale sõda pandi firmale nimeks Jaguar Cars. Jaguari käilakuju lõi ettevõtte amatöörskulptorist PR-mees Bill Rankin. Tulemusest mitte eriti vaimustunud Lyons võrdles seda puurist välja hüppava kassiga. Teise maailmasõja ajal tegeles ettevõte militaartellimuste – džiipide, külgkorvide ja lennukite komponentide tootmisega.
Lyonsi unistus oli luua autosid, mis sõidavad kiremini kui 100 miili tunnis ja 1948. aasta oktoobri esitleti Earls Court Motor Show’l Londonis Jaguar XK120. Sõjakannatustest vintsutatud ja askeetlikkusega harjunud Briti avalikkusele mõjus kurviline kahekohaline sportauto hingematvalt. Luksuslik interjöör, pähklipuuga ääristatud armatuurlaud, põrandavaibad ja mootorispets Heynes Hassani loodud kuuesilindriline hemisfääriliste silindripeadega 3,4 liitrine mootor koos kahe ülemise nukkvõlliga arendas võimsust 160 hobujõudu, hiljem ka 210 hobujõudu. Auto kiirus oli 126 miili tunnis. Mootor toodi välja ajal, mil ükski teine firma kahe nukkvõlliga mootoreid ei tootnud.
Jaguar XK120 peeti oma aja kiireimaks seeriatootmises olnud autoks. Autol oli ülihea teelpüsimise võime koos kerge roolitavusega, samuti mugav vedrustus – need omadused võimaldasid meelekindlalt kurvidesse minna. Samas kippusid trummelpidurid üle kuumenema. 1951. aastal tuli välja elegantse paisunud katusekontuuriga versioon, mis oli saanud mõjutusi 30te aastate Bugatti kupeedelt. Sellel oli paksem tuuleklaas ja allalastavad külgaknad.
David Lillywhite‘i entsüklopeedia „Klassikalised autod“ andmeil plaanis firmajuht William Lyons neid autosid esialgu valmistada vaid paarsada. Seetõttu olid varasemad mudelid saarepuust kerekarkassi ja alumiiniumpaneelidega. Arusaadavalt on need mudelid täna mitu korda kallimad. Nõudluse suurenedes asuti 1950. aastal tegema terasest kerepaneele. Auto meeldis ka filmitähtedele, näiteks Clark Gablele. Kokku toodeti toda sõidukit ajavahemikus 1949-1954 kokku üle 12 000.
Lyons panustas võidusõitu. Jaguar XK120 sugulane on 1951. aastal Le Mansi võidusõidu võitnud 204 hobujõuline 230 kilomeetrise tunnikiirusega sõitnud C-tüüp. Auto järeltulija on Jaguar XK140, näide sellest, kuidas head autot veelgi paremaks teha saab.
Ilusate autode taastamisega tegelev firma Autoklassik muretses XK120 Saksamaalt, kus sealne entusiast oli autot juba tegema asunud. Auto toodi kohale kastide sees, vaid raam oli ühes tükis. Ustest tahapoole tuli kõik uuesti teha. Auto sai rohelise british racing green värvi, istmete nahatoon on Jaguar Bisquit. Originaalauto oli hõbedane ja punaste istmetega. Originaalosad tuli suures osas taastada ja päris paljud ka asendada uutega. Alla pandi plekkvelgede asemel kodarveljed ja salongisoojendus sai kaasaegsem. Auto lõpetamine on paari iluliistu muretsemise ja paigaldamise kaugusel.
Autoklassiku omanik Harri Tiidus ütleb, et drop head kupeesid on parempoolse rooliga valmistatud vaid 293, vasakpoolsega USA turu nõudel märksa rohkem, 1600 tükki. Tänapäevaste autodega harjunud juhil on Tiiduse sõnul XK120ga sõita küllaltki välja kutsuv: „Rool on suur nagu veoautol, üks põlv ukse ja rooli vahel, teine käigukangi ja rooli vahel. Pidurid on võimendamata, rool on aeglastel kiirustel raske. Pikk nina ja võimas mootor ei tee ka autoga manööverdamist kergemaks, kuid kui hoog sees, on tegemist unustamatu sõiduelamusega.“ Auto läheb küll välismaale, kuid hakkab Eestis talvituma.
Paar aastat tegutsenud ja 8 suuremat taastamisprojekti, kus „millestki tehakse auto“, lõpule viinud Autoklassik loeb oma missiooniks „et inimesed saaksid vanaautodega sõita“.
Jälgi Forte autouudiseid ka Twitteris!
