Liiklusseaduses seisab: "Ülekäigurajal võib sõidutee ületada jalgrattaga või tasakaaluliikuriga sõites, kuid sel juhul ei ole reguleerimata ülekäigurajal jalgratturil ega tasakaaluliikuri juhil sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur või tasakaaluliikuri juht ületab ülekäigurajal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigurajal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ega tasakaaluliikuri juht ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat"

Madar palus kujutada ette järgmist olukorda: laps asub jalgratta seljas olles ületama teed mööda vöötrada, kusjuures parajasti ristmiku teiselt teelt lapse ületatavale pöörav auto annabki teed, sest peab seda tegema. Kui laps jõuab sebra pidi autotee keskpaika, tekib aga täiesti uus olukord, sest siis ei pea sõiduteel otse liikuv auto ju enam vöötrajal sõitvale jalgratturile teed andma. Miks peaks laps aga arvama, et kui üks auto talle teed andis, siis teine miskipärast ei anna?

Nagu isegi näete, on asi äärmiselt keeruline ning kõige õigem on jääda lapsi jalgrattaga liiklema juhendamisel üheselt mõistetava suunise juurde: autoteed ületa selleks ette nähtud kohas alati sadulast maha tulles ning ratast enese kõrval lükates.

Kui kiiver, siis juba kõigile

Lisaks märkis Madar õigustatult, et kui 1. juulist jõustuv liiklusseadus nõuab kõigilt kuni 16-aastastelt jalgratturitelt ning pisimopeediga sõitjailt kinnirihmatud jalgrattakiivri kandmist, siis mille poolest on üle 16-aastaste inimeste pea nii palju tugevam, et õnnetuse korral selle pärast enam muretseda ei tule?

Jälgi Forte autouudiseid ka Twitteris!