Mirage 2000 – üllatuslik hävituslennuk Prantsusmaalt
Mirage 2000 kuulub nende sõjamasinate hulka, mille kavandamine kulges üle kivide ja kändude. Kõik sai alguse 1965. aastal, kui Dassault alustas koos inglastega muudetava noolsusega tiibadega hävitaja väljatöötamist. Kaks aastat hiljem lõppes kogu projekt fiaskoga ning inglased lõid mesti hoopis sakslaste ja itaallastega.
Dassault’ firma jätkas tööd iseseisvalt, valides tulevase lennuki eeskujuks oma deltatiivaga püüdurhävitaja Mirage III, kuid suurendades mootorite arvu kaheni. Kümmekond aastat hiljem sai selgeks, et ka sellel variandil pole tulevikku. See oli prantslastele eriti valus hoop, kuna just samal ajal loobus mitu Euroopa riiki oma Mirage’idest USA firma General Dynamics ühemootorilise F-16 kasuks.
Dassault’ moodustas neljast kogenud insenerist koosneva tiimi, kes sai ülesande luua uus püüdehävitaja Mirage III baasil, kuid kasutades uut mootorit ja avioonikat. Lisaks ühemootorilisele variandile Mirage 2000 jätkati paralleelselt kahe mootoriga Mirage 4000 väljaarendamist. Esimest neist tunti esialgu Mini-Mirage’i ja teist Super-Mirage’i hüüdnime all.
27 kuud hiljem, 10. märtsil 1978, startis ühemootoriline Mirage Dassault’ kõige kogenuma katselenduri Jean Coureau juhtimisel Istres’ baasist esmalennule. Aasta hiljem startis ka Mirage 4000, mille vastu Saudi-Araabia õhujõud juba enne valmimist suurt huvi tundsid. Ühe mootoriga variandi näitajad olid siiski tunduvalt paremad ja omahind väiksem, nii et Mirage 4000 ainsa prototüübi karjäär lõppes muuseumis.
Mirage 2000 esines üliedukalt Farnborough’ lennundusnäitusel Suurbritannias, kus teda piloteeris teine kogenud katselendur Guy Mitaux-Mourard. Tema juhtimisel tehti kuulus foto lennundusajakirja Flight jaoks, millel Mirage lendas kiirusega 204 km/h. Eelmise põlvkonna deltatiivaga lennukitel oli nii väikesel kiirusel stabiilsuse säilitamine välistatud, kuid tänu moodsale pardaarvutile ja elektroonilisele fly-by-wire juhtimissüsteemile püsis Mirage 2000 stabiilsena isegi 74 km/h juures. Kahekordse helikiiruse võis sama lennuk saavutada 15 000 meetri kõrgusel kõigest neli minutit pärast õhkutõusmist.
Uue püüdehävitaja radar Thomson-CSF suutis teisi hävitajaid avastada kuni 120 kilomeetri kaugusel, mis tolle aja kohta polnud kõige parem näitaja. Samas oli Mirage’i enda radariprofiil tänu deltatiivale suhteliselt väike, nii et ka vastastel oli raske teda avastada.
Esimesed seerialennukid Mirage 2000C võeti Prantsuse õhujõudude relvastusse 1984. aasta suvel; sama varianti eksporditi ka Brasiiliale. Kahekohalise õppevariandi 2000B edasiarendusena projekteeriti ründelennukid 2000D ja 2000N, millest viimane võib kanda ka taktikalist tuumarelva. Püüdehävitaja 2000C on nüüdseks asendatud 1997. aastal relvastusse võetud kahekohalise variandiga 2000-5, millel on moodsam radar ja elektroonika. Väiksemal arvul toodetud variante on nii palju, et neid pole võimalik siinkohal üles lugeda. Praeguse seisuga on seda tüüpi hävituslennukeid relvastuses 601, neist 315 Prantsuse õhujõududes. Ühe hävitaja hinnaks on keskmiselt 23 miljonit dollarit.
Mirage 2000 sai oma lahinguristsed 1991. aastal Lahesõjas. Esimene seda tüüpi lennuk (2000D) tulistati alla 1995. aasta augustis Bosnia kohal, kasutades Vene õhutõrjeraketti 9K38 Igla. Mirage 2000 on osalenud ka ühes õhulahingus ja nimelt Egeuse meres asuva Imia saare pärast puhkenud Kreeka konfliktis Türgiga 1996. aastal. Kreeka Mirage’il õnnestus 8. oktoobril raketiga alla tulistada türklaste F-16D, mille üks piloot hukkus ja teine pääses langevarjuga.
Alates 2007. aastast on Prantsuse Mirage 2000C osalenud Balti riikide õhuruumi kaitses ning mullu külastasid seda tüüpi hävitajad ka Tallinna lennuvälja.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!