Maastikuarhitekt: Andke linnaruumile rohkem funktsioone, et inimene oleks sunnitud ka peatuma

Linnaparke kiputakse üle hooldama, ei lasta loodusel ise olla ja suureks kasvada. Millegipärast tähendab tänapäeva haljastus avarust. Kellelegi on see kasulik, politseinik sõidab autoga mööda – kõik on peo peal. Põõsaste väljaraiumisega muutub vana park läbinähtavaks, kuid kaotab sellega nii visuaalset kui ka ökokülge, kaovad elupaigad.

Tartu kaubamaja ja Vanemuise teatri vaheline ala kannab ajastu märki. 1950. aastatel vabastati maa varemetest ning pandi rohealaga reservi – kunagi taastatakse hooned. Kujundatud skväär, mida läbivad risti-rästi jalakäijate teed, on püsinud tollest ajast üldjoontes samanäolisena. Läbikäigufunktsiooni see kannab, kuid ilmelt on vananenud. Keegi ei määra siia kokkusaamist, kasutatakse vaid ühel eesmärgil: saab otse, vahendab Roheline Värav.

Vananenud ilmega parke saab mitmel moel turgutada. Kui niitmine ära lõpetada, tuleb loodus tagasi: tuleb umbrohi, tärkab elu, mis niitmise tõttu pole saanud areneda, tuul ja linnud külvavad juurde uut elu, ala hakkab iseenesest õitsema ning lillepeenraid polekski vaja rajada. Tulemus oleks kokkuhoidlik ja põnev, palju rohelisem.

Tänapäeva linnaruumile on vaja anda rohkem funktsioone, et inimene oleks sunnitud ka peatuma. Tartu uue kaubamaja parklast võideti aruteludel väike nurk linnakodanike jaoks. Küüni-Uueturu ristmikku ehib omanäoline ruumilise skulptuurina lahendatud kultuurisein. See pole küll roheline, aga pakub tuulevarju, infot, kokkusaamiskohta.