TEST: Kentsakas lugu - uus Honda Accord vajab sõitmiseks juhi abi...
Esiteks suudavad Accordi uued kaugtuled ise sõidutingimusi hinnata ning lülitavad autonoomselt sisse ja välja. Sisse siis, kui maantee tühi ning kiirus üle 40 km/h ning maantee pole suurte ja säravate tänavalmpide ridadega palistatud. Välja aga siis kui Accord tunnetab teisi kaug- või lähitulede paare vastu liikumas või leiab üles eessõitja punased tagatuled. Üksnes päris suured teeviidad ning teadetetahvlid läigatavad Accordile oma enese Bi-HID tulede kirkuse andureisse tagasi, mistõttu kaugtuled korraks kustutakse. Ja kena ongi, sest ega lahmakalt teeteatetahvlilt peegeldavad kaugtuled vaid auto jälgimisseadmeid pimesta: ka inimjuhile mõjub see ju ebamugavalt.
Teiseks on Accordil nüüd nurgatuled, mis ei pööra end küll kurvi, vaid valgustavad manööverdamisel ning linnakiirustel võimsa vihuga auto esitiibade kõrvale jäävat ala. Seda ala võiks ehk koguni territooriumiks nimetada, sest need külgtuled illumineerivad tõepoolest avara platsi. Nii et tulesid inimene Accordi roolis lülitama enam valdavalt ei peagi. Ainult suunda tuleb veel anda ning otsustada, kas tõesti on tarvis udutuledega showd tegema hakata.
Tulesid on tarvis selleks, et inimene näeks, mis teel ja tänaval sünnib, kuhu minna ning kuidas kaasliiklejatega viisakalt käituda ehk siis neile mitte otsa sõita. Autol neid suurt tarvis ju polegi. Eriti, tegelikult, sel samal uuenenud Accordil, mil võtta varrukast süsteem CMBS. See mõna USA telekanalit meenutav täheühend märgib ideaalselt toimivat kokkupõrget leevendavat süsteemi. Ei, see süsteem ei pidurda Accordi täieliku siskumiseni, ent kuni umbes kiiruseni 20- km/h suudab elektroonika sõiduki küll vägagi äkiliselt aeglustada, andes juhile piiksumise, vilkumise ning turvavöö pingutamisega märku, et läheb asjaks. Aeg luugid lahti teha ning lõplik otsus ikkagi ise vastu võtta.
Juht, ma vajan su abi!
Miks peaks juhil aga luugid kinni olema? Aga seetõttu, et uuenenud Accordil on omasuguste ja senikogetute seast küll kõige paremini töötav sõiduraja hoidmise ABI süsteem LKAS. Just see tegelane vajab aeg-ajalt inimsohvri abi ning kerget tunnustavat patsutust õlale (loe: roolile). Kui kõik teised autod, mis suudavad teedele märgitud jooni lugeda, annavad juhile kas siis vastavat roolipoolt või istmepatja väristades ning piiksused märku, et auto on kaldumas üle teemärgistuse, siis vaid VW Passat CC on minu kogemuses suutnud seni auto ka kahe joone vahel hoida. Ent kui VW suutis neid jooni auto külgedel tuvastada ning sisuliselt pendeldas vasaku ja parema kriipsu vahel kui andis alla ning palus juhil roolimine üle võtta, siis uuenenud Accord loeb teemärgistust ka kaameraga ning oskab autot hoida kenasti sõiduraja keskel, joonistada välja sujuvaid ning korrektseid kurvikaari ja käituda üsna ideaalilähedaselt.
Ainus miinus on tinigitud kas siis tehnika uudsusest või pigem turvalisusest. Sest kui tuled ja käigud lülituvad automaatselt ning püsikiirushoidik oskab eessõitjatega alati korrektset vahet hoida, on adaptiivne, nagu autohoolikud uhkelt välja hääldavad, jääb inimsohvrile veel vaid roolimine. Ent LKAS tahab, et inimene panustaks roolimisse vaid 20 % jagu. 80 % roolimisest võtab ta enese peale ning kui juht roolis ehk kettas, nagu mitmed teised autohoolikud uhljalt lõõbivad, enam aktiivne pole ning käed päris rüppe laseb, tabab LKAS selle ära ning piiksutab juhi randme roolile tagasi. Kasvõi korraks. Nii et käsi päris eemal hoida ei saa, kuigi näiteks banaani jõuab küll sel ajal, mil vaid LKAS kurssi hoiab, kenasti lahti koorida.
LKAS töötab aga vaid päris standardse ning äärmiselt korralikult joonitud teemärgistuse korral. Kui kasvõi mõnemeetrine lõik ühest või teisest joonest on vigane, palub süsteen inimesel automobiil tagasi sõidurajale kinnitada. Ka pimedas ei ole LKAS alati kõiges kindel. Teelt välja see autot, muidugi, ei keera. Seda ei maksa karta. Kui kaotab pea, laseb oma digitaalsed käed blondi kombel lahti ja kõik. Ning kui kiirused kasvavad üle 180 km/h, siis taipab LKAS, et sohver ei taha enam niisama kulgeda, vaid anda piitsa ja kõike ise maksimaalselt kontrollida. Sain selles veenduda Saksmaa kiirteedel, kus jättis eriti hea mulje ka 2,2-liitrine diiselmootor, mis Accordi äärmise sujuvusega kenasti üle 220 km/h juhatas. Piltidel särav klaveriklav-valge Accord kandis Eesti mehelegi arusaadava mahuga 2,4-liitrilisit bensiinimootorit, mil 5-käiguline automaatkast abiks.
Tavalised luksusautod romulasse!
Kogu selle varustusekülluse juures tuleb leida uuenenud Accordist need nurgad, kust auto kena ja uhke paistab ning need, mis ainult sportlikkusele rõhuvad. Uskuge mind, need on seal olemas, sest selle põlvkonna Accord on ikka mõeldud silmitsemiseks, mitte korra pilgu eest läbi laskmiseks. Alles siis ärkavad detailid ja tahud ellu ning auto hakkab meeldimagi. Toyota Avensisest on see igatahes kordi kaunim ning Mazda6 jääb alla jällegi kõiges muus, kuigi on ehk kübe sportlikum sõita. Accord aga veeres ka 18-tollistel ratastel nagu unelm, hoides maast kõvasti kinni ning käitudes samal ajal halval teel üllatavalt mugavasti.
Salongis on kõik analoogne uuenduse-eelse Accordiga, kuigi mõni klahv nagu LKASi jms. oma on ikka juurde siginenud. Roolil on nüüd nuppe sama palju kui Jaguari hirmuhkel lipulaevadl XJ ning hallid ribad salongis hõõguvad tuhmilt otsekui oleks tegemis mõne elusorganismiga. Ja viimaks on ka kõik viimistlusmaterjalid suurepärased. Odavat plasti pole kuskil ning multimeediakeskuse nupud on kaetud omapärase kareda pinnaga, otsekui liivapaberiga. Üllatavat ja erutavat pole ühes Honda Accordis seni veel iial nõnda ohtralt olnud. Kes heidab pilgu hinnakirjale, saab veel päris võimsa positiivse šoki osaliseks. Milleks üleüldse enam tippklassi luksusautosid tarvis on? Mida need Accordidest rohkem pakuvad? Mersud ja Lexused, küllap, süttivad peagi ise solvunult põlema ning lõikavad end depressioonis tekkinud enesehävituslikus kires tükkideks. Nagu juuresolevatelt piltidelt juba näha võibki.
Uuenenud Honda Accordi hindade ning tehnilise teabega saad tutvuda SIIN.
Jälgi Forte autouudiseid ka Twitteris!
