Teadlastel õnnestus Euroopa sügavaimas punktis pildistada elu
Andurid hakkavad tuvastama valgussähvatusi, mida süvameres tekitavad universumi kaugetelt objektidelt, nt gammakiirguspursetest, supernoovadest ja tähtede kokkupõrgetest lähtunud suure energiaga neutriinod — tillukesed osakesed, mis liiguvad valguse kiirusele lähedaste kiirustega, vahendab PhysOrg.com.
Ülikooli laev-laboratoorium Oceanlab osaleb projektis eesmärgiga õppida tundma süvamereelu, mis võiks teleskoobi tööd mõjutada. Samuti on töörühm huvitatud mereelu uurimiseks mõeldud miniatuursete vaatlusseadmete liitmisest teleskoobi taristuga.
Oceanlabi abiteadur Thomas Linley saatis söödaga varustatud kaamera Oinussa sügavikku — Kreeka Pylose linnast edelas paiknevasse Euroopa sügavaimasse auku.
Ta kommenteeris: “Kaameral võttis põhja uppumine aega tubli kaks tundi, mis oli üsna närvesööv, kuna olin agregaadi konstrueerinud Oceanlabi pardal. Kaamera pidi taluma kuni 6000 meetri sügavusel avalduvat rõhku, ent seda polnud kunagi vastavas sügavuses proovile pandud. Kaamera taas pinnale jõudmise ootamine tundus lõputult pikk.”
Enne kui kaamera taas ujuvlabori pardale jõudis, pidi mööduma 16 tundi.
“Selle hetkeni, mil kaamera tagasi saime, ei olnud mul aimugi, kas olime üldse midagi jäädvustanud, ent õnneks saabusid süvamerekrevetid Acenthephyra eximia paari esimese minutiga ja hakkasid sööta nosima,” ütles ta.
“Umbes kolm tundi hiljem sattus kaadrisse kala — vahemere tömppeakala e Coryphaenoides mediterraneus. Meil polnud aimugi, et see liik nii sügavale sattuda võib; tegemist oli esimese korraga, mil antud kala sellisel sügavusel pildistatud on.”
Suuremas osas maailma süvameredest valitsevad pimedus ja külm, ent Vahemeri on sügavusest ja pimedusest hoolimata soe. Vahemeres leidub vähe toitu ning sedasorti loomi, kes sealseid ebatavalisi tingimusi — kõrget rõhku, soojust ja toidunappust — probleemideta taluvad, pole just palju. Vahemere kalad on palju väiksemad kui sugulasliigid Atlandi ookeanis, samas kui krevetid paistavad seal suisa vohavat.
Hr Linley lisas: “Ma väga lootsin, et me midagi ikka näeme, kuna pärast maailma ookeanide sügavamate punktide aastatepikkust uurimist pole Oceanlabi teadlastel seni veel õnnestunud leida mõnd süvamereurgast, kus elu täielikult puuduks.
Võimalik, et sellises sügavuses on nende elusolendite talumisvõime viidud viimase piirini, ent ometi peavad nad seal vastu. Nende leidmine ja pildistamine laiendab meie teadmisi kalade suurima saavutatava sügavuse kohta ning näitab, et veel üks rekordiliselt sügav koht on koduks elusolenditele.”
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!