Eelarvamusel ja võõravihal on iidsed evolutsioonilised juured
See annab mõista, et kalduvusel eri inimrühmade vahelisele konfliktsusele võivad olla üsna iidsed evolutsioonilised juured, vahendab PhysOrg.com.
“Üks inimloomuse murettekitavamaid aspekte on, et meie hinnang teisele inimesele sõltub sellest, kas ta kuulub meiega samasse rühma või mitte,” selgitas Santos. “Peaaegu kõik inimajaloos aset leidnud konfliktid on sündinud sellest, et inimestel tehakse vahet rassi, religiooni, ühiskondliku kuuluvuse või muu sellise alusel. Meid huvitas aga küsimus, kust sellised rühmaerinevuste tüübid pärit on?”
Santos ja kolleegid uurisid Puerto Rico lähistel saarel elavaid reesusmakaake. Sarnaselt inimestele moodustavad selle asurkonna pärdikud perekondliku ajaloo alusel loomulikul viisil eri ühiskondlikke rühmi. Mõistmaks, kas pärdikud teevad rühmakuuluvusel ja mittekuuluvusel vahet samadel alustel, kasutasid teadlased ära loomade üldteada kalduvust põrnitseda uusi või hirmutavaid objekte kauem kui tuttavaid või sõbralikke.
Pärdikutele anti pildid, millel oli kujutatud kas nende ühiskondliku rühma liikmeid või mõnesse teise rühma kuuluvaid pärdikuid. Selgus, et võõrast, rühmavälist päritolu pärdikute pilte piidlesid katsealused kauem, mis annab mõista, et loomad tundsid rühma liikmeid spontaanselt ära ja eristasid neid võõraist.
“Tulemuse tegi veelgi märkimisväärsemaks asjaolu, et antud asurkonna pärdikud liiguvad mõnikord rühmast rühma, mis tähendab, et mõned isendid, kes olid katse ajal “rühmavälised”, olid varem rühma kuulunud,” selgitas Yale’i aspirant ja üks projekti juhtidest Neha Mahajan. “Ometi kehtivad tulemused samal määral pärdikute kohta, kes olid rühmi vahetanud alles mõne nädala eest, mis annab mõista, et nad tajuvad seda, kes on rühmas “sees” ja kes sellest “väljas”, väga teravalt. Teisisõnu: ehkki pärdikud jagavad maailma “meieks” ja “nendeks”, teevad nad seda pandlikult, teavet reaalajas värskendades.”
“Halb uudis on, et kalduvus rühmaväliseid liigikaaslaseid põlata on evolutsioonilises plaanis üsna iidne ning seetõttu võib selle väljajuurimine osutuda keerulisemaks kui meile arvata meeldiks,” märkis Santos. “Hea uudis on aga, et isegi pärdikud on selles osas, keda nad oma rühma liikmeks arvavad, üsna paindlikud. Kui meie, inimesed, leiaksime võimalusi selliselt arenenud paindlikkuse rakendamiseks, võiks see aidata meil sallivamaks liigiks kujuneda.”