Kas vaktsiinid suudavad tuberkuloosi, HIV ja malaaria seljatada?
Kolme erinevamat nakkushaigust kui tuberkuloos, HIV ja malaaria on raske ette kujutada. Nende tekitajateks on vastavalt bakter, viirus ja parasiit. Sama erinevad justkui luik, haug ja vähk, kuid vastupidiselt valmiloomadele veavad haigused oma vankrit – surmakaarikut – üheskoos tõhusalt, nõudes aastas mitme miljoni inimese elu. Seetõttu on neid hakatud nimetama ka kolmeks suureks tapjaks, kirjutab Tarkade Klubi.
Jah, meil on nende vastu olemas ravimid ja teised võimalused vältimiseks. Kuid 20. sajand tõestas, et inimene on surmatõbede vastu suuteline enamaks kui nende ravimiseks. Rõuged on maamunalt pühitud, suures osas maailmas on unustusse vajunud ka kunagised kardetud nakkushaigused nagu lastehalvatus või difteeria.
Paljuski oleme selle eest tänu võlgu vaktsiinidele – ainetele, mis ei ründa mitte ise haigusetekitajat nagu ravimid, vaid õpetavad meie immuunsüsteemi pahalasi ära tundma ning need organismis alistama. See on nakkushaiguste vastu kõige tõhusam relv, seepärast pole imestada, et vaktsiinide leidmine kolme suure tapja vastu on meditsiinis muutunud omamoodi Pühaks Graaliks. Tarkade Klubi uuris, kui kaugele on uurimistööga jõutud.
Tuberkuloos
Teie maise elu esimestel päevadel saite õlavarde süsti tuberkuloosivaktsiiniga. Praegu annab sellest heal juhul märku väike valge arm ja tõsiasi, et teie lapsepõlve pole röövinud tuberkuloosibakter. See vaktsiin, nimetusega BCG, on üks maailma enim kasutatud vaktsiin.
Kuid see ei suuda tagada seda, et bakter, mille kandjad paljud meist on, hilisemas elus haigusena välja ei lööks. Näidet pole vaja kaugelt otsida: ka Eestis tõusis pärast Nõukogude Liidu lagunemist haigestumine sellesse kopsutõppe hüppeliselt. Märkimaks ära meie edukust selle puhangu uuesti kontrolli alla saamisel, kogunesid möödunud sügisel Tallinnasse asjatundjad kogu maailmast, et arutada arenguid uute tuberkuloosivaktsiinide väljatöötamisel. Tarkade Klubi oli sel konverentsil kohal.
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul suri 2009. aastal maailmas tuberkuloosi 1,7 miljonit inimest. Uue keerukuse lisas probleemile HIV-epideemia, sest viiruse nõrgestatud immuunsüsteem lubab tuberkuloosibakteril kergemini organismi piinata ja raskendab mõlema haiguse ravi, mis on niigi pikaajaline, kurnav ja kulukas.
Tuberkuloosi levik maailmas langeb väga aeglaselt. Üleilmselt kokku lepitud kava näeb aga ette haigusest 2050. aastaks täielikult jagusaamise. «Lühikese perspektiivi strateegia on patsientide kiire diagnoosimine ja ravi, et nad teisi ei nakataks,» rääkis Peter Small, kes juhib Bill ja Melinda Gatesi fondi tuberkuloosiprogrammi.
«Järgmise viie aasta jooksul peame paremini diagnoosima ja ravima – see peatab leviku. Ja pikk perspektiiv, lõppmäng, on vaktsiin,» lisas ta.
Praegu kasutuses olev vaktsiin BCG töötati välja juba 90 aastat tagasi vastsündinute kaitseks tuberkuloosi eest. «Ei tohi unustada, et see on vaktsiin, mis teeb seda, milleks ta loodi,» selgitas Saksa immunoloog Stefan Kaufmann. «Kahjuks teame, et see ei toimi rahuldavalt täiskasvanutel.»
Uue vaktsiini otsingud on hoogustunud viimasel aastakümnel ning katsetuste faasi on jõudnud ligi paarkümmend vaktsiinikandidaati. Veel umbes 40 on laborites väljatöötamisel. «Praegu on katsetustes kolm vaktsiini, mis inimest ka reaalselt kaitsevad. See on fenomenaalne, sellelaadseid uuringuid pole tehtud 80 aastat,» tõdes Small.
Tuberkuloosibakter on kaval, oskab end organismis hästi ära peita. «Haigusetekitajad on suutelised leidma organismis immuunprivileegitud kohad, nõndanimetatud depoo, kus nad on vaikiolekus,» selgitas Tartu ülikooli biomeditsiinitehnoloogia professor Mart Ustav. «Nad ei ekspresseeri seal spetsiifilisi valke, järelikult immuunsüsteemil ei ole võimalik midagi üles leida.»
Uued vaktsiinid püüavad saavutada nii seda, et immuunsüsteem bakteri paremini ära tunneks, kui ka seda, et haigusetekitaja nõnda hästi peitu pugeda ei saaks. Ennekõike takistavad nad aga haiguse teket, mitte nakatumist ennast.
«See küsimus teeb mulle tuberkuloosi puhul aina enam muret: ükski praegune vaktsiin ei kõrvalda patogeeni organismist. Nad väldivad aktiivset haigust,» märkis Kaufmann. «Me vajame vaktsiini, mis hävitab patogeeni ja lahendab probleemi.»
Oodatud on siiski mis tahes vaktsiin, mis toimib paremini kui BCG. Kuigi kandidaate on, võtavad katsetused aega. «Arvan, et isegi kõige suuremad optimistid ei oota uue tuberkuloosivaktsiini litsentseerimist enne kui kaheksa aasta pärast,» sõnas Small.
HI-viirus
Kui 1984. aastal tuvastati uue, aidsiks ristitud haiguse põhjustajana retroviirus, mis sai nimeks inimese immuuunpuudulikkuse viirus (HIV), kuulutas USA tervishoiuminister, et vaktsiin selle vastu valmib kahe aastaga. 27 aastat hiljem pole vaktsiini ikka veel, aastas nakatub HIVga 2,6 miljonit inimest, aidsi sureb 1,8 miljonit ning vaktsiini loomist ümbritsevad meeleolud kõiguvad meeleheitest õrna lootuseni.
Vaktsiini otsides on korduvalt jõutud ummikusse, mitmedki lootusandvad vaktsiinikandidaadid põrusid katsetustes. Parim (ja pea ainus positiivne) tulemus pärineb Tais läbi viidud katsetustest, mille tulemused avaldati 2009. aasta sügisel. Kahe vaktsiini kombinatsioon vähendas nakatumist 30 protsendi võrra.
HIV tabamatusel on mitu põhjust. Esmalt viiruse suur muutlikkus nii genoomi kopeerimisel tekkivate mutatsioonide kui viirusgenoomide omavahelise rekombineerumise tagajärjel. Nagu tuberkuloosibakter, leiab ka HIV organismis paiga, kus ta jääb immuunsüsteemile nähtamatuks.
«Neljas komponent,» sõnas Mart Ustav, «tuleneb viiruse bioloogiast. HIV lülitab oma genoomi peremeesraku genoomi, kus see muutub lahutamatuks osaks teistest geenidest. Pole mingisugust võimalust teda sealt välja võtta. Tuleb ainult rakud, mis seda sisaldavad, ära hävitada.»
Nakatunud rakkude hävitamisega tegelevad organismis nõndanimetatud T-rakud. «Nad tunnevad ära viirus- või bakternakatatud rakud, ründavad neid ja tapavad ära,» kirjeldas Ustav.
Just T-rakke üritab aktiveerida ning sihtmärki ära tundma õpetada vaktsiin, mida Ustav ja tema kolleegid Soome biotehnoloogiafirmas FIT Biotech välja töötavad. Tartu ülikooli biomeditsiinitehnoloogia professor Ustav on ühtlasi FIT Biotechi Eesti haru teadus- ja arendusjuht.
Suur osa teiste haiguste vastu suunatud vaktsiinidest tugineb antikehadele – organismi valkudele, mis tunnevad ära kehasse sisenenud haigusetekitaja ja likvideerivad selle. «Ega HIV puhul pole probleem immuunvastuse puudumises,» tõdes Ustav. «Probleem on selles, et immuunvastusest pole midagi kasu, viirus on piisavalt plastiline ja libiseb organismi rünnaku eest kõrvale.»
FIT Biotech töötab välja nõndanimetatud geneetilist vaktsiini. Mis tähendab, et valgud, mis peavad immuunsüsteemi viiruse vastu toimima treenima, toodetakse inimese enda kehas, kuna tema rakkudesse on viidud vastavad geenid.
Nüüdseks on see vaktsiin läbinud katsetused Lõuna-Aafrikas ning käimas on katsetused Euroopas, millest võib edu korral välja kasvada juba katsetuste kolmas, viimane faas, mis on eelduseks vaktsiini litsentseerimisele.
Lõuna-Aafrika katsetused tõestasid, et vaktsiinil on toime: seda saanud nakatunute olukord läks paremaks. «Samasuguse efekti nagu ravimitega, saame ka vaktsineerimisega immuunsüsteemi aktiveerides,» ütles Ustav. Ta näeb, et seda vaktsiini võiksid tulevikus saada need HIV-nakatunud, kes ei talu ravimeid või kellel on tekkinud nende vastu resistentsus.
Kuid seegi pole veel vaktsiin, mis hoiaks nakatumise üldse ära: sellesuunalised katsetused oleks FIT Biotechi sugusele väikefirmale käinud üle jõu. Ja teisalt tunnistas ka Ustav, et ta ei ole ka ise ennetava vaktsiini loomise suhtes paduoptimist. Maailmas on vaktsiinikandidaate katsetamisel kümmekond.
Lõpuks rõhutas Ustav ka sotsiaalsete olude tähtsust. «Kui võtame tuberkuloosi leviku, siis see, mida sa sööd ja kuidas elad, määrab tegelikkuses suuremas osas ära selle, kas inimesed haigestuvad ja kui laialt tuberkuloos levib,» sõnas ta. «Kui inimene saab hästi süüa ja immuunsüsteem on terve, siis ei ole tuberkuloosil erilist võimet inimest tappa. Nii on ka HIVga – olulisel kohal on sotsiaalsed meetmed, mis takistavad viiruse levimist populatsioonis, nagu teatud riskirühmade õpetamine.»
Malaaria
Kõige värskemad head uudised vaktsiinide kohta tulevad just malaariarindelt. Jaanuaris avaldatud katsetulemuste kohaselt vähendas üks vaktsiinikandidaat 15 kuu jooksul pärast vaktsineerimist nakatumise riski 46 protsendi võrra.
Asjatundjad usuvad, et kolmest suurest tapjast jõutakse korraliku vaktsiinini esmalt just malaaria vastu, tõenäoliselt veel selle kümnendi jooksul. WHO andmeil nakatus 2009. aastal malaariasse 225 miljonit inimest ja suri ligi 800 000.
Malaariaparasiidi pikk ja paljude faasidega elutsükkel (loe lähemalt Tarkade Klubi 2010. aasta augustinumbrist) teeb võitluse tema vastu ühtaegu keerulisemaks ja kergemaks. See tähendab, et tema vastu on raske leida üht toimivat relva, samas aga avab võimaluse kasutada üheaegselt palju eri meetodeid. Töös ongi palju eri lähenemisi: alates geneetiliselt muundatud sääskede laskmisest loodusse kuni sääsevõrkude jagamiseni.
Muu hulgas tähendab see, et võimalik vaktsiin peab olema tõhus konkureerimaks teiste ennetusvõimalustega. 46protsendine kaitse on veel liiga madal, tarvis oleks vähemalt 75protsendilist, viitavad asjatundjad.
Rikkurid panustavad maailma tervisesse
Üks maailma rikkamaid mehi, Microsofti asutaja Bill Gates koos abikaasa Melindaga on viimastel aastatel omanimelise fondi kaudu rahastanud palju projekte, mis on suunatud eriti arengumaade inimeste tervise parandamisele. Fondi põhimõtetest rääkis selle tuberkuloosiprogrammi juht Peter Small.
«Gatesi fond on üpris suur, kuid meie ressurssid on piisk ookeanis, kui vaadata probleemide suurust. Fondi põhimõte on, et iga elu on väärtuslik. Vaadates, mida rahastada, on kolm kriteeriumit: esmalt peab olema tegu ulatusliku probleemiga, teiseks peab sel olema inimestele ebaproportsionaalselt suur mõju ja kolmandaks peab see valdkond olema alarahastatud. Neid arvestades on tuberkuloos üks peamine prioriteet. Kuid see pole ainus. Ka HIV on väga suur probleem, samuti malaaria, kopsupõletik, kõhulahtisushaigused. Kõik need on suur mure, kuna igal aastal surevad kümned miljonid inimesed asjatult haigustesse, mis rikkas maailmas pole enam probleemiks. Tuberkuloosivaktsiini alal näeme oma rolli katalüütilise rahastajana, mis aitab asjad liikuma.»
Kaevikusõda ja partisanisõda
Võitluses suurte tapjate vastu peaksime leppima, et sajaprotsendine kaitse ei pruugi olla võimalik, ja olema rahul vaktsiinidega, mis pakuvad 60–80protsendilist kaitset, leiab Stefan Kaufmann, Rahvusvahelise Immunoloogiaühingute Liidu president ja Max Plancki Nakkusbioloogia Instituudi direktor.
Kui hästi teame seda, mis toimub meie organismis näiteks tuberkuloosi- või HIV-nakkuse korral?
Paljud arvavad, et mõistame seda. Kuid minnes detailide tasandile, on see paljuski veel arusaamatu. Küsimus on muidugi ka selles, kas peame neid mehhanisme vaktsiinide tegemise jaoks peensusteni mõistma. Suurem osa vaktsiine on loodud ju sügava arusaamiseta immunoloogiast, katse ja eksituse meetodil.
Arvan, et oleme nüüd jõudnud järgmisse faasi. Suurte probleemide lahendamiseks, nagu on seda kolm suurt tapjat – tuberkuloos, malaaria ja HIV, millesse sureb aastas viis-kuus miljonit inimest – peame hästi mõistma, mis organismis haigusetekitajatega toimub, et nende vastu vaktsiinid välja töötada.
Miks on nende haiguste vastu nii keeruline vaktsiine leida?
Kõik kolm patogeeni on leidnud viisid immuunsüsteemi ülekavaldamiseks. HIV puhul on suurim probleem viiruse kiire muutumine organismis. Malaarial on palju staadiume eri peremeestes, seega tuleb otsustada, millises faasis teda rünnata. Enamik teadlasi püüab seda teha antikehadega, mis ründavad patogeeni varases staadiumis.
Tuberkuloosi puhul on samuti üks suur probleem, mille kohta on minu arvates ülimalt oluline midagi teada saada: 90 protsendil neist, kes on nakatunud – ja see on umbes üks kolmandik inimkonnast – ei arene haigus välja. Ma peame teada saama, mis kaitseb neid inimesi. Tahame aru saada, mis eristab neid, kes on kaitstud, nendest, kes seda ei ole. Me suudame seda teada saada.
Kas on põhjust lootuseks?
Kõige skeptilisem olen HIV-vaktsiini suhtes. Ma ei usu, et meie praegused teadmised lubavad meil teadlikult luua sobiva vaktsiini. Malaaria osas olen väga optimistlik, sest meil on juba kandidaate, mis annavad kaitse 60 protsendile vaktsineeritutest.
Kolme tapja puhul peame loobuma mõttest, et vaktsiin pakub sajaprotsendilist kaitset. Kui oled ambitsioonikas, peaks sihiks võtma 70–80 protsenti, kuid kõike, mille protsent on üle 60, peaks kaaluma. Kui arvestada, et tuberkuloosi või aidsi sureb aastas umbes kaks miljonit inimest, siis 60 protsenti sellest on üle miljoni inimese.
Kas on võimalik, et ühe haiguse vastu vaktsiini leides viib see meid ka vaktsiinini teiste vastu?
Kardan, et mitte. Kolm suurt tapjat on igaüks organismi hõlvamiseks välja töötanud väga eripärased strateegiad.
Tuberkuloosi nimetaksin ma kaevikusõjaks. Bakter istub peremehes, rakke kaitsvates makrofaagides. Immuunvastus võib olla hea, aga ikkagi ei õnnestu bakterit hävitada. Kutsun seda kaevikusõjaks, kuna kumbki pool on võrdses seisus.
HIV on minu arvates nagu partisanisõda, kuna viirus on peidus ja avastamise vältimiseks muudab end pidevalt. Malaaria on kusagil kaeviku- ja partisanisõja vahepeal: nad muudavad peremehi, muudavad välimuse omadusi. Igast uuest vaktsiinist on alati midagi õppida, kuid kõigil kolmel on omad eripärad ja tarvis on mõista spetsiifilisi probleeme.
Mis on seni uurimistöös olnud suurem takistus: teadmiste või raha puudus?
Mõlemad, sest teadmised sõltuvad otseselt rahastusest. Rahastus on praegu palju parem kui 10–20 aasta eest. HIV-vaktsiini uuringud saavad aastas umbes kaks miljardit dollarit ning tuberkuloosi ja malaaria vaktsiini uuringud kumbki umbes pool miljardit. See võib kõlada suure summana, kuid see pole seda. Nii malaariale kui tuberkuloosile on tarvis aastas kaks miljardit dollarit. Võite öelda, et see on palju raha, ja ma olen nõus. Aga võite ka öelda, et see on odavalt saadud, ja olen ka nõus, sest nii tuberkuloosi kui malaariaga seotud kulud on vähemalt 20 miljardit dollarit aastas. See on loomulikult raha, mille peavad kandma vaesed riigid ja mitte rikkad. Ilmsed erinevused vaestes ja rikastes riikides kannatavate inimeste arvu vahel on olnud suur takistus.
Tuberkuloosiprobleem pole ka eriti glamuurne. Uurimistööks pole ainult raha vaja, vaid ka midagi, mis tõeliselt andekad inimesed kohale tooks. Tuleb läbi mõelda, kuidas andekaid inimesi kaasata.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
