Heliformaadid ja nende erinevused
Järgnev tekst põhineb How-to Geekis ilmunud ülevaatel.
PCM Audio: kõik algab siit
PCM ehk pulse-code modulation sündis 1937. aastal ja see on analooghelile kõige lähemal.
PCMi põhiomadused on diskreetimissagedus (mitu korda sekundis heli võnkeamplituudi salvestatakse) ja bitisügavus (mõõdab võimalikud digiväärtused).
Pärishelid reaalses maailmas on pidevad, digimaailmas aga mitte. See muutub teatud kriteeriumite põhjal ettemääratud intervallidega.
PCM ja selle variandid on digihelide alus. See püüab lainekuju näidata nii tihendamata kui võimalik. Enamik vorminguid töötlevad heli algoritmidega, nii et neid peab heli esitamise ajal dekodeerima. PCM heli loetakse aga kadudeta vorminguks, see on tihendamata ja võtab seega andmekandjal palju ruumi.
Tihendamata vormingud: WAV ja AIFF
Mõlemad on kadudeta vormingud ja põhinevad PCMil, väikeste erinevustega andmetalletuses. PCM saabubki enamikele kasutajatele WAVi või AIFFi kujul (olenevalt Windowsi või Mac OS Xi arvutite kasutamisest) ja neid saab üksteiseks konvertida ilma kvaliteeti kahjustamata.
Mõlemad on kadudeta, tihendamata, stereo (2-kanalilised) PCM helifailid, diskreetimissagedusega 44,1 kHz (ehk 44 100 korda sekundis) ja 16-bitise sügavusega (CD-kvaliteet), mille suurus on umbes 10 MB minuti kohta. Kui kodus miksimise eesmärgil salvestate, on need hea valik.
Kadudeta vormingud: FLAC, ALAC, APE
Kõik need tihendavad heli algoritmide abil. Need on aga loodud spetsiaalselt heli silmas pidades, nii et tihendustegurid on paremad ja andmekaota. Tulemus on tavaliselt WAVist poole väiksem. See tähendab, et näiteks "CD-kvaliteediga" FLACi suurus on umbes 5 MB minuti kohta.
Hea on see, et kui tahate need tagasi WAViks konvertida, ei vähene kvaliteet. Kui olete nõudlik muusikasõber, eelistage siin loetletud formaate. See tasub ära, kui teil on head kõlarid või kõrvaklapid.
Kadudega vormingud: MP3, AAC, WMA, Vorbis
Enamus igapäevaselt kasutatavaid formaate on "kadudega", st väiksemaid failisuurusi on eelistatud parimale võimalikule helikvaliteedile. Näiteks keskmise "CD-kvaliteediga" MP3 faili suurus on 1 MB minuti kohta. Kadudega vormingut ei saa tagasi kadudeta kujule konvertida.
Kadudega formaadid märgivad helikvaliteedi ka bitikiirusega, mis on tavaliselt kujul 192 kbit/s või kbps. Mida suurem arv, seda rohkem andmeid on säilinud.
Ülevaade levinud kadudega vormingutest:
* MP3 (MPEG-1 Audio Layer 3) on levinuim.
* Vorbis - tasuta ja vabavaraline formaat. Levinud arvutimängudes nagu "Unreal Tournament 3" ja Linuximaailmas.
* AAC (Advanced Audio Coding) - standardiseeritud formaat, mida nüüd kasutatakse MPEG-4 videoga. Selle laial levikul on mitu head põhjust: ühilduvus digiautorikaitse vahenditega (Apple'i FairPlay), eelised mp3'de ees, AAC-failide striiminguks või levitamiseks pole vaja litsentsi. AAC on päris levinud Apple'i arvutitel.
* WMA (Windows Media Audio) - Microsoft lõi selle MP3'dega seotud litsentsiprobleemide vältimiseks. Kuna sellel on mp3'de ees suuri eeliseid ja see ühildub digiautorikaitse vahenditega, on WMA endiselt kasutusel. Vorming oli populaarne iTunesi tulekuni.
Kadudega vormingud on andmeruumi säästlikkuse tõttu levinud. Kindla vormingu kasutamine sõltub teie digipleierist, olemasolevat ruumist, nõudlikkusest helikvaliteedi suhtes jm. Tänapäevased arvutid levivad ka üha enam FLAC ja APE, sest kõvakettasuurus pole enam probleem. Apple'i eelistused on MP3, ALAC ja AAC.
Kas helikvaliteet pole subjektiivne?
Muidugi on. Kui aga olete pühendunud muusikasõber ja teil on käepärast ka korralik tehnika, hakkate ajapikku eri vormingute pakutud kvaliteete ilmselt eristama. Variante on palju, nii et eksperimenteerige. Ja kõik muutub veel keerukamaks, kui muusika kõrval rääkida ka häältest, heliefektidest, mürast jne.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!