Üllatus: Inimene eristab lõhnasid osakeste ninas vibreerimise kaudu
Seni on teadlased arvanud, et konkreetse lõhna tajumine sõltub sellest, kuidas lõhnaaine-molekuli kuju sobitub meie ninas paiknevate lõhnaretseptorite kujuga. Kui molekul retseptorisse siseneb, tajume me konkreetset lõhna, mis antud võtme-ja-lukuaugu-stsenaariumi kohaselt vallanduma peab. 1996. aastal pakkus Massachusettsi tehnoloogiainstituudi biofüüsik Luca Turin aga välja hüpoteesi, mille kohaselt kontrollivad lõhnataju ka molekulide võnkumise rütmid, vahendab Discover Magazine.
Turin ühendas hüpoteesi testimiseks jõud Kreekas Varis tegutseva Alexander Flemingi nimelise biomeditsiiniuuringute keskuse uurija Efthimios Skoulakisega. Teadlased kasutasid ära isotoopide erilisi omadusi: vesiniku isotoobil deuteeriumil on nimelt tavalise vesinikuaatomiga sama kuju, ent lisaneutronite mõjul võngub see teisel sagedusel. Uurijad eeldasid, et kui äädikakärbsed teevad aatomil ja selle isotoobil vahet, annab see mõista, et võnkumine on lõhnatajuga seotud.
Õnneks on äädikakärbseid võimalik treenida lõhnadele reageerima; niisiis konstrueerisid teadlased kahe tunneliga labürindi. Esimesse tunnelisse paigutati kemikaale nagu oktanool, bensaldehüüd või atsetofenoon, teise tunnelisse samade kemikaalide deutereeritud variandid. Kõikidel juhtudel ahvatlesid kärbseid rohkem mitteisotoopsed aatomid — mis tähendab, et nad eristasid lõhna järgi samakujulisi aatomeid.
Ajakirja New Scientist osutusel leiab Turin, et on seega oma hüpoteesi tõendanud, vähemalt kärbeste juures. „Mu teooriat tembeldati füüsiliselt võimatuks, bioloogiliselt mõeldamatuks ja tõenditega kinnitamatuks,“ ütleb ta. „Meie uurimus näitab aga selgelt, et mingi osa äädikakärbse haistmiselundkonnast tajub võnkeid.“
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!