Nüüd on waleslased oma uurimisteemat laiendanud ka inimese lähisugulastele ning uurivad šimpanse, vahendab Novaator.

Inimeste ekstravertsus ja šimpanside dominantsus on osaliselt pärilikud jooned, mille aluseks on enesekindlus ning head sotsiaalsed oskused. Ajakirjas Evolution and Human Behavior ilmunud uurimuses oletavad Robert Ward ja tema kaastöölised, et näojoonte põhjal isikuomaduste hindamise võime kujunes välja inimese ning inimahvide ühisel eellasel seitse miljonit aastat tagasi.

Oma viimases uurimuses tegi Wardi uurimisrühm neli katset kokku 139 tudengiga. Vabatahtlikud katsealused pidid vaatlema fotosid ahvidest, kelle käitumist oli eelnevalt jälgitud ja seetõttu oli teada, kas nad olid dominantse või alluva käitumisega. Kõikidel piltidel olid šimpansid otsevaates ja neutraalse näoilmega, samuti kasutati valgustust, mis välistas tugevate varjude ja seeläbi hirmutava mulje tekkimise võimaluse. Inimesed eristasid dominatseid ahve alluvatest 60-70 protsendil juhtudest.

Isaste puhul oli eristamissagedus kõrgem. Oma liigikaaslaste hindamisel on inimesed olnud vaid veidi edukamad, hinnates näiteks naiste ekstravertsuse esinemist õigesti kolmveerandil juhtudest. Ward selgitab: “See, et inimene suudab samalaadselt hinnata nii enda liigikaaslast kui ka šimpansi , näitab, et tegemist pole ainult kultuurist tuleneva fenomeniga.”

Edaspidi kavatseb Ward uurida seda, kas ka šimpansid suudavad oma liigikaaslaste näopilte vaadates kindlaks teha, millistel on kujutatud domineeriva käitumisega isendid.

“Tegelikult ei tea me täpselt, mis muudab dominatse šimpansi ja ekstravertse inimese näo äratuntavaks," lisas ta. Üheks selliseks tunnuseks peetakse naiste tugevat lõuajoont, kuid tegelikult suudavad inimfotodega tehtud katsetes osalevad vabatahtlikud hästi eristada tagasihoidlikke ja suhtlemisvalmis naisi ka siis, kui neile näidatakse vaid isiku silmi, nina ja suud.

Wardi kolleegid peavad vajalikuks kontrollkatseid, kus kasutataks ühest ja samast šimpansist kokku monteeritud fotosid. Sellised fotod vähendavad eksitavaid muljeid, mis võivad tekkida vaid ühe foto kasutamise puhul. Inimestega tehtud katsetes ongi Bangori psühholoogid montaaži abil tulemusi kontrollinud, kuid inimahvide puhul jäädakse monteerimisel hätta, kuna karvkate varjab luude ja oluliste miimiliste lihaste paiknemist. Mitme pildi liitmisel saadakse seetõttu tihti udune kujutis.