Päikesekivid on omapäraselt helkivad poolvääriskivid, mida leidub Lõuna-Norras ja mitmes USA piirkonnas.  Kui päike paistis, siis navigeerisid viikingid päikesekellade abil, mis näitasid põhjasuunda. Kuigi pilviste ilmade korral kasutatavate navigeerimistehnikate kohta puudub tõestusmaterjal, räägivad viikingite saagad päikesekividest, vahendab Novaator.

1967. aastal väitis Taani arheoloog Thorkild Ramskou, et päikesekivi abil oli võimalik pilvisel päeval luua valguskiir, mis aitas kindlaks teha pilvede taga varjus oleva päikese asukoha. Toona pidasid skeptikud sellist meetodit kohmakaks ja mittetöötavaks.

Alles viimase kümne aasta jooksul on Ramskou teooriat põhjalikult uurima hakatud ning tulemused avaldati kokkuvõetult ajakirjas Philosophical Transactions of the Royal Society B.

Päikesekivid on poolläbipaistvad mineraalid, näiteks kaltsiidi kristallid, ning nende kasulikkus peitub selles, et sarnaselt atmosfääriga käituvad nad nagu polaroidfiltrid.

See tähendab, et nad polariseerivad valgust, mis põhjustab selle footonite võnkumist ainult ühel tasandil. Sellise navigatsioonitehnika puhul tekib atmosfääris jada kontsentriliste ringidena Päikesele suunatud polariseeritud valgust.
Päikese asukoha määramine

Selline seaduspärasus võimaldab vähemalt teoreetiliselt Päikese asukoha päikesekivi abil kindlaks teha.

Kui päikesekivi suunata taevasse ning seda pöörata, siis teoreetiliselt muutub seda läbiv valgus järjest heledamaks või tuhmimaks sõltuvalt sellest, kas kristalli polarisatsiooni suund on joondunud nende atmosfääris tekkinud polarisatsiooniringidega. Joondumise korral muutub kristall kõige heledamaks ning näitab päikese suunda ka pilvituse või udu korral.

Kaks erineva taevapunkti lugemit võimaldaks navigaatoril Päikese asukoha kindlaks määrata.

Ramskou spekuleeris, et kui Päikese asukoht oli kindlaks määratud, siis kasutasid viikingid päikesekella kohale seatud tõrvikuid, mis võimaldas neil selle lugemiseks õige varju tekitada.

Päikesekivi abil täpsete mõõtmiste tegemiseks läbib kriitikute sõnul pilvi liiga vähe polariseeritud valgust.

Vaidluste lõpetamiseks uurisid Ungari Budapesti Eötvösi ülikooli teadlased polarisatsiooni seaduspärasusi pilvituse ja udu korral Ungaris, Soomes ning põhjapolaarjoone taga.

Polarimeetri abil leidis Gabor Horvath, et ka udu ja pilvituse korral on võimalik atmosfääri seaduspärasusi avastada, mis tähendab, et ka viikingid võisid sama meetodit kasutada. Polarimeeter on valguse polarisatsioonitasandi pöördenurga mõõtmise seade.

Siiski tuleb tõdeda, et lauspilvituse korral on seaduspärasuste avastamine raskem.

USAs asuva Marylandi ülikooli teadlase Tom Cronini sõnul on taevas oluliselt polariseeritud ainult teatud piirkondades. Kui valgus ei ole väga polariseeritud, siis päevakivi ei muutu piisavalt heledaks või tuhmiks.

Tema arvates võib päikesekivi kasutamine olla võimalik, kuid see ei anna väga täpseid tulemusi.

Horvath ja tema kolleegid peavad veel tõestama, et Skandinaavias ja Islandil kaevandatavad päikesekivid suudavad pilvituse korral valguse seaduspärasusi polarimeetriga võrdväärselt avastada.

Kui see neil korda läheb, siis on see mõjuv tõestusmaterjal selle kohta, et viikingitel olid olemas vahendid ka pilvise taeva all navigeerimiseks.