Korall tõendas Atlandi hoovuse nõrgenemist
Muutus, mis 1970. aastatel Põhja-Atlandi hoovusi tabas, on teadlaste sõnul drastiline ning viimase 1800 aasta lõikes unikaalne. Kogu selle aja domineeris Kanada ja Newfoundlandi rannikul Arktika poolt tulev külm Labradori hoovus. «Nüüd on lõunapoolne [soe Golfi] hoovus võimust võtnud ja see on tõeliselt drastiline muutus,» kommenteeris üks uuringus osalenud teadlane, Carsten Schubert Šveitsi mereteaduste instituudist EAWAG. Viimastel aastakümnetel on Labradori hoovus sealkandis vaid hooti oma kunagist võimsust näidanud, kirjutab Tarkade Klubi.
Varasema külma ja toitainetevaese vee asemel on Golfi hoovuse harud hakanud kohale toimetama soojemat, soolasemat ning toitainerikkamat vett. See peegeldub Nova Scotia saare külje all kasvavate, hoovustega kaasa tulnud orgaanilistest osakestest toituvate külmaveekorallide toidusedelis – selle alusel Šveitsi, Kanada ja USA teadlased hoovuste käitumise ajaloo kaardistasidki. Uurimus ilmus teadusajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.
Korallid kasvatavad nagu puudki omamoodi aastarõngaid, mille uurimine lubab teha järeldusi kindlal aastal valitsenud olude kohta. Hoovuste kohta annavad teavet korallidesse salvestunud lämmastiku isotoobid. Alates 1970. aastatest on korallide aastarõngastes tunduvalt enam lämmastik-14, võrreldes lämmastik-15ga. Raskem isotoop iseloomustab Labradori hoovuse vett ja elustikku, seega on külma hoovuse «sõrmejälg» korallidest viimastel aastakümnetel peaaegu kadunud, kuigi domineeris seal varasemad peaaegu kaks aastatuhandet.
Labradori ja Golfi hoovuste omavaheline toimimine mängib rolli Põhja-Atlandi ostsillatsiooni nime all tuntud ilmastikunähtuse juures. See kujutab endast kahe rõhuala, Islandi kohal oleva madalrõhuala ja Assooride kohal oleva kõrgrõhuala õhurõhu tugevuste võnkumist. Nende omavaheline vahekord määrab paljuski tuulte suuna ja seeläbi ilma nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas. Viimase paari aasta karmi talvesid ja põuaseid suvesid on põhjendatud just sellega, et võnkumise indeks on negatiivne.
Kuna hoovuste muutumine langeb ajaliselt kokku perioodiga, mil maakeral algas järsk soojenemine, usuvad teadlased, et need on omavahel seotud.
Kliima - Külma talve tõi soe Arktika
Aknani kõrguvad hanged ja kõva pakane ei ole tunnistuseks, et kliima ei soojene, pigem vastupidi, kinnitavad kliimateadlased. Nende sõnul on Euroopa karmide talvede põhjuseks Arktikas sulanud jää.
Põhjapolaaraladel kerkib temperatuur kiiremini kui mujal ning selle tagajärjel on piirkonna jääkate viimase 30 aasta jooksul kahanenud viiendiku võrra. Seetõttu neelab meri järjest rohkem päikesekiirgust, mis muidu peegelduks lumelt ja jäält kosmosesse tagasi.
Talvekuudel talletub Arktikas nüüd rohkem soojusenergiat ja kui meri on katmata, voogab see atmosfääri. «Polaaralade meri on talvel palju soojem, kui selle kohal olev õhk, seetõttu toimub suur soojuse ülekanne atmosfääri,» selgitas Saksamaal asuva Potsdami kliimamõjude uuringu instituudi teadlane Stefan Rahmstorf uudisteagentuurile AFP. «Seda poleks, kui meri oleks jääkatte all. See on suur muutus.»
Kui teadlased olukorra mudeldasid, nägid nad mere kohal tekkimas tugevat kõrgrõhkkonda, mis toob Euroopasse külma polaarõhu. Teadlased avaldasid tulemused ajakirjas Journal of Geophysical Research.
«Need anomaaliad võivad äärmuslike talvede esinemise tõenäosust Euroopa ja Põhja-Aasias kolmekordistada,» usub artikli üks autor, Vladimir Petuhhov.
Seega ei viita Euroopa külmad talved kliima soojenemise peatumisele, vaid pigem temperatuuride ebaühtlasele jagunemisele maakeral. NASA andmeil oli 2010. aasta keskmise temperatuuri poolest ilmavaatluste ajaloo kõige soojem.
«Mina vaatan aknast välja ja näen 30 sentimeetrit lund, kraadiklaas näitab –14,» rääkis Rahmsdorf Potsadamist. «Samal ajal on Gröönimaal plusskraadid – ja seda detsembris.»
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
