Kole kirjatüüp & räpakas käekiri lihtustab loetu meeldejätmist
Seadmed nagu Amazon Kindle või Sony Reader kuvavad teksti nii selges ja loetavad vormingus, et see „teeb aju laisaks“, mistõttu on uue informatsiooni teadvustatud omaksvõtt raskendatud, annavad mõista teadlased.
Taoline avastus trotsib tavaloogikat, mille kohaselt parem loetavus teabe õppimist ja meeldejätmist hõlbustab, vahendab The Daily Mail.
Princetoni ülikoolis läbi viidud uurimusest selgus, et märkimisväärne osa katsealustest suutis informatsiooni paremini meenutada juhul, kui selle esitamiseks oli rakendatud ebatavalisi, õpikutes harva kasutatavaid kirjatüüpe.
Uurijad oletavad, et tahtlik „mitteladusus“ (ingl disfluency) — informatsiooni muutmine pealiskaudsel süüvimisel raskemini arusaadavaks — süvendab õppimisprotsessi ja aitab omandatut paremini talletada.
Psühholoogide väitel püsib lihtsast tekstist passiivse omandamise asemel aktiivselt genereeritud informatsioon meeles kauem ja täpsemini.
Uurimus tõstatab küsimuse, kas kirjatüübid nagu Times New Roman ja Arial, mida pruugitakse enamikus akadeemilistest üllitistest, üldse aitavad lugejail materjali eksamiteks üle korrata.
Enne vastava uurimuse ilmumist oli Ameerika aimekirjanik ja psühholoog Jonah Lehrer Wired.com-i juurde kuuluvas blogis The Frontal Cortex mitteladususe fenomenist juba kirjutanud. Hr Lehrer osutas, et tal on mujalt loetuga võrreldes keerulisem meenutada teavet, mida ta oma lugemisseadmest Kindle lugenud oli.
Ehkki Kindle’i kasutajad saavad teksti suurust muuta, ei ole neil lubatud muuta vaike-kirjatüüpi Caecilia, mille lugemise toimet hindas Lehrer lõdvestavaks.
Tema hinnangul näitas uurimus, et tüpograafia on kogu ajaloo jooksul selles osas, mis puudutab õppeprotsesse, märgist järjekindlalt mööda sihtinud.
Hr Lehrer ütles: „Kogu aeg on toimunud liikumine kergeminiloetavate kirjatüüpide poole. Me oleme eeldanud, et kõik, mis sisu hoomamist hõlbustab, on kindlasti hea. Eriti kehtib see koolides, kus õpetajad on võtnud eelduseks, et kirja loetavus aitab lastel informatsiooni omandada ja hiljem meenutada.
Tuleb välja, et tegelikult on lood vastupidi. Õppimiseks ja meeldejätmiseks on kõige paremad just tihti naeruvääristatud, lausa koomiliselt koledad mitteladusad kirjatüübid.
Kui näeme kirjatüüpi, mida on lihtne lugeda, suudame seda töödelda arutult, ent niipea, kui silmame võõrast, imelikest konksudest kubisevat kirjatüüpi, peame tegema veidi rohkem tööd.
See täiendav pingutus on märk ajule, et tegemist võib olla mäletamisväärse teabega.“
Ta lisas: „Heledatelt nn e-tindikuvaritelt (ingl e-ink-screen) loetakse tuttavaid lauseid kiiresti ja pingutuseta, ent laialimäärdunud trükivärviga trükitud, keerulisi osalauseid sisaldavate ebatavaliste lausekonstruktsioonide lugemine nõuab suuremat teadlikku pingutust, mis toob kaasa aju dorsaalahela (ingl dorsal pathway) suurema aktiivsuse. Kogu see suurem pingutus — sõnade dešifreerimise vajadusest johtuv kerge kognitiivne erutus — äratab meid üles.“
Princetoni ülikooli ajakirjas Cognition avaldatud tõlkimatu kalambuurika pealkirjaga uurimuse „Õnn soosib vapraid/rasvasekirjalisi (ja kursiivkirjalisi): mitteladususe mõju haridustulemustele“ (ingl 'Fortune favours the Bold (and the Italicised): Effects of disfluency on educational outcomes') autorid on Connor Diemand-Yauman, Daniel M. Oppenheimer ja Erikka B. Vaughan.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
