Aine, mis paneb sisemise kella aeglasemalt tiksuma
Katsetades ainet sebrakalade peal, märkasid San Diegos asuva California ülikooli teadlased, et see võib bioloogilise kella seiereid nihutada tervelt kümne tunni jagu. Sellest võimekat ainet pole varem leitud.
Teadlased andsid avastatud ainele nimeks longdaysin, mis eesti keelde tõlkides võiks kõlada
kui «pikapäevaiin», kirjutab Tarkade Klubi.
«Longdaysin on kella nihutamises parim,» märkis Steve Kay, töörühma juht ja ülikooli bioloogiateaduskonna dekaan. «Olime üllatunud, kui palju on võimalik selle ühendiga bioloogilist kella aeglustada nii, et see ikka endiselt käima jääks.»
Kay sõnul võib longdaysin või mõni muu sarnane ühend aidata neid, kes kannatavad teatud unehäirete all. Näiteks on üks pärilik geneetiline haigus, mis paneb sisemise kella käima liiga kiiresti ja sunnib inimese voodisse ammu enne tavapärast uneaega.
«Ühendit, mis kiirendab või aeglustab bioloogilist kella, saab kasutada ka kella faasi muutmiseks – teisisõnu seierite keeramiseks või nullimiseks,» selgitas Kay. «See aitaks inimest lennuväsimuse korral või siis, kui tema tavapärane öö ja päeva rütm on vahetustega töö tõttu sassi löödud.»
Kuigi sellelaadne ravim võiks mõjuda hästi näiteks neile, kes teevad pikki lennureise üle mitme ajatsooni, ei ole Kay sõnul praegu plaanis hakata longdaysin'i põhjal ravimit välja töötama. «Longdaysin pole nii tõhus, kui me tahaks,» põhjendas ta. «Sellest saab uurimistöö vahend.»
Enne kui teadlased longdaysin'i avastasid, uuriti läbi tervenisti 120 000 erineva ühendi toime rakkude sisemisele kellale. Kuna töö oli nii mahukas, pandi seda tegema robot. Automaatne seiresüsteem töötas inimese luuvähi rakuliiniga, millele oli rütmide nähtavaks tegemiseks lisatud jaanimardikate helendamist põhjustav geen, ning valis välja kõige paljutõotavamad ained.
Neid katsetati seejärel mudelorganismis, antud juhul sebrakalade peal. «Pikendasime nende sisemist päeva ega näinud sellel ühtegi kahjulikku kõrvaltoimet,» ütles Kay, kelle sõnul oli see ka tunnistuseks, et roboteksperimentaator täitis oma ülesande hästi. «Järgmisena katsetame ainet imetajatel.»
Ühendi identifitseerimise järel uuris töörühm täpsemalt, kuidas see toimib. Selgus, et longdaysin'i tugeva mõju taga pole üks, vaid kolm kinaasvalku, millest üks oli kronobioloogidel varem kahe silma vahele jäänud. «Kuna ühend kasutas mitmeid sihtmärke, mitte ainult üht, siis järeldasime sellest, et bioloogilise kella märkimisväärseks keeramiseks tuleb kasutada mitmeid kinaase,» rääkis Kay.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
