"Taskutank" Renault FT-17 - ajaloo esimene moodne tank

15. septembril 1916 tulid inglased Prantsusmaal Flers-Courcelette’i küla lähedal lagedale uue relvaga, mis välimuselt oli nii veider, et talle nime leidmiseks kulus veel tükk aega. Prantslased olid neli kuud varem alustanud sama tüüpi sõjamasina väljatöötamist, mis oli juba rohkem tänapäeva tanki moodi.

FT-17 oli vendade Renault’de autofirma esimene katsetus tankiehituse vallas, selle projekteerimist alustati 1916. aasta mais. Firma juhataja Louis Renault (1877-1944) arvas nagu teisedki tolleaegsed asjatundjad, et tankid saavad olla üksnes väga suured või väga väikesed. Koostöös firmaga FCM alustati paralleelselt kahe lahingumasina väljatöötamist, autoriks Renault’ tolleaegne peainsener Rodolphe Ernst-Metzmaier. Suurem variant FCM 2C (Char 2C) lahingumassiga 69 tonni (!) valmis alles järgmise maailmasõja alguseks. Tema väikevend FT-17 sai esimeseks moodsa skeemiga tankiks, mille relvastus paiknes 360 kraadi ulatuses pööratavas tornis, juht oli paigutatud ette ja mootor taha, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi.

Isegi koos kaevikute ületamiseks lisatud “sabaga” oli FT-17 vähem kui viis meetrit pikk ja kaks meetrit lai, nii et vajaduse korral võis teda transportida veoautoga. Kaheksakohalistest Briti tankidest oli Renault rohkem kui kaks korda väiksem ning Inglise sõdurid andsid talle mitu hüüdnime, millest Moskiito ja Taskutank olid kõige viisakamad. FT-17 meeskonda kuulus ainult kaks liiget, ees istuv tankijuht ja tema taga asuv komandör, kes käsitses torni monteeritud 37 mm poolautomaatkahurit. Kurjad keeled väitsid, et tankikomandöril polnudki istumiseks kohta ja ta seisis kogu aeg püsti. Tegelikult oli FT-17 projektis pikemate distantside jaoks ette nähtud lai nahkrihm, millele komandör sõidu ajal toetuda võis.

Ajakirja Tarkade Klubi viimases numbris:

• Kas toit saab otsa?

• Kas hübriidliikidel on lootust?

• Jaapanlane Eesti järvi uurimas

• Head bakterid meie kõhus

• Kuidas käib elu orbiidil

• Maailma suurim reisilaev

Meeskond pääses tanki kere esiosas asuvate luukide kaudu. Väljumiseks võis kasutada ka torni tagaküljele lisatud kahe poolega päästeluuki. Torn ise oli algul valatud, kuid hiljem hakati neid terasplaatidest kokku neetima ja lõpuks ilmusid ühest plaadist koosnevad ümmargused tornid. Valtsterasest soomuse maksimaalne paksus oli 16 millimeetrit, mis Esimese maailmasõja kohta oli juba üsna tubli näitaja.

Katsetustel selgus, et nii metsas kui ka künklikul ja soisel maastikul oli Renault kõigist tolleaegsetest Inglise tankidest parem; “sabaga” variant võis ületada kuni 1,8 meetri laiuseid kaevikuid. Kuna raskuskese paiknes üsna kõrgel, tuli kurvides siiski ettevaatlik olla, sest FT-17 võis täiskäigul kergesti ümber minna. Vedrustus oli algeline, nii mõnigi tankijuht lõpetas selgroovigastuse tõttu oma elupäevad ratastoolis. Suurimaks puuduseks oli siiski sidesüsteemi puudumine — teiste tankidega suheldi lipukeste abil ning komandör edastas juhile käske suuna muutmiseks põlvemüksudega. Peatumiseks või sõitma hakkamiseks anti juhile võmm kuklasse.

FT-17 sai lahinguristsed 31. mail 1918 Pariisist kirdes asuva Forêt de Retzi asula lähedal. Hea läbivusvõime tegi kõik puudused tasa ning USA ekspeditsiooniarmee hakkas esimesena sama tüüpi kasutama. Sõja lõpuni jõuti välja lasta 2697 masinat, millest kaotati 746. Kuni 1919. aastani ehitati kokku 3694 seda tüüpi tanki.

Louis Renault’d autasustati FT-17 loomise eest Auleegioni suurristiga. Vanades Prantsuse kooliõpikutes ülistatakse seda masinat kui relva, mis oli kogu sõja võitnud. Kahekohaliste tankidega proovis Prantsuse armee õnne ka hiljem, kuid uued variandid, nagu Hotchkiss H-35 ja Renault R-35, ei suutnud järgmises maailmasõjas enam Saksa tankidele konkurentsi pakkuda.

Pärast Esimest maailmasõda eksporditi FT-17 paljudesse Euroopa, Aasia ja Ameerika riikidesse. Teiste Prantsusmaa liitlaste kõrval sai 1920. aastal tosin Renault’d ka Eesti.

FT-17 viimaseks kasutajaks jäi iroonilisel kombel hoopis Saksamaa. 1940. aastal sai Wehrmacht trofeeks 1704 seda tüüpi tanki (suuremalt jaolt tornideta), millele anti uus tähistus PzKpfw. 17R/18R 730(f). Osa neist ehitati ümber lumesahkadeks või dresiinideks, tornid saadeti omakorda La Manche’i väina kaldal asuvatesse punkritesse või Põhja-Aafrikasse. Aprillis 1945 saadeti viis viimast tanki Verdeni lähedal (Alam-Saksimaa) pealetungivate inglaste vastu, kuid nende meeskonnad mõtlesid enne lahingut ümber ja muutsid oma masinad lahingukõlbmatuks.

FT-17 tehnilised andmed (esimene mudel)

Kogumass: 68,9 t (kahuriga variant)

Pikkus (koos “sabaga”): 4,96 m

Laius: 1,73 m

Kõrgus: 2,14 m

Kliirens: 0,43 m

Mootor: 4 silindriga vesijahutusega bensiinimootor Renault 18CV (35 hj)

Kiirus (tänaval/maastikul): 20/7,8 km/h

Sõidukaugus (tänaval): 20-35 km/h

Kütusevaru: 95 l

Relvastus: 37 mm kahur Puteaux SA-18 (237 mürsku) või 8 mm kuulipilduja Hotchkiss tüüp 14 (4800 padrunit)

Meeskonnaliikmete arv: 2