TARKADE KLUBI: Öeldakse, et kindralid valmistuvad alati eelmiseks sõjaks. Kas teadlastega on samamoodi?

WALKER: Oli aeg, mil teadust ja tehnoloogiat vaadeldi, nagu oleks kogu teadus mõeldud relvatehnoloogiate loomise jaoks. Siis sai sõjavägi öelda, et vajab ühte või teist, kuna eelmisel korral sõdides oli just see otsustav. Nüüd on globaalselt aset leidnud konfliktide iseloomu põhjalik muutus. Sellega on kaasnenud ootus, et teadus pakub enamat kui tehnoloogiat relvadele, millega võideti eelmine sõda.

NATO kogukonnas kohtame aina tihedamini sõnumit, et ministeeriumid ootavad teaduselt nõrkade signaalide võimendamist, tähelepanu pööramist, mis suunas arenevad teadus ja tehnoloogia. Armeele tuleb järjest enam anda nõu selles osas, mis on järgmine murrang. Aina sagedamini näeme, et nende murrangute juured on teaduses ja tehnoloogias.

Näiteks?

Toon praktilise näite, mis kindlasti ka eestlastele korda läheb: suhtlusvõrgustikud. Kaitseväe heaks töötavate teadlaste jaoks on siin kaks küsimust. Esiteks, kuidas saame muuta otsuste tegemist tüüpiliselt küllalt hierarhilises sõjaväes, et lõigata kasu uutest inimeste ühendamise viisidest? Tehnoloogia on olemas, selle täiustamine pole küsimus, sest õigupoolest on ärisektor teinud suurepärast tööd.

Teiselt poolt on selgeid tõendeid, et suhtlusvõrgustikud võimaldavad levitada mõtteid, mis muudavad meie ühiskonnad ohtlikumaks. Suhtlusvõrgustikud võimaldavad nähtust, mida NATO nimetab narratiivide sõjaks. Teaduse jaoks on küsimus, millistel tingimustel ajavad radikaalsed mõtted ühiskonnas juuri ja viivad vägivallani? Need küsimused pole seotud tehnoloogia, vaid inimesega, nii psühholoogia kui sotsioloogiaga.

Murrangud tulevad, neil on nii head mõjud kui ka halvad mõjud. Peame suutma näha mõlemat.

Kas uuringute raskuspunkt ongi siis nihkunud otseselt relvaarenduselt teistesse, pehmematesse valdkondadesse?

Meie tegevuste seas on selgelt selliseid, mis arendavad tehnoloogiat tulevaste sõjaliste võimekuste jaoks: edasiarendatud materjalid, lõhkeained, täpsuslaskeseadmed. Kuid seda nähakse aina enam vaid ühe osana sellest, mida teadus ja tehnoloogia NATO-le pakkuda suudavad. Ütleksin, et suureneval määral on päevakorral teadmised. Paar näidet potentsiaalsetest murrangutest tehnoloogia kontekstis: mikrosatelliidid pakuvad tulevikku, milles paljud riigid ja organisatsioonid saavad ligipääsu kosmosele. Sel on inimkonna hüvanguks tohutu potentsiaal. Millal tehnoloogiad küpsevad, kuidas neid kosmosesse saata ja mida need mikrosatelliitide võrgustikud teha suudavad? Teisalt on küsimus, mis on selle negatiivne pool? Juba praegu on üleval palju prahti, millel on potentsiaal lõhkuda ühiskonna jaoks olulist infrastruktuuri.

Ka sõjaliste jõudude enda arengu mõttes. Eriüksusi kasutatakse tänapäeval aina rohkem, Afganistani operatsioonid on näidanud nende tähtsust. Küsimus on, kes on õiget tüüpi sõdur, et olla eriüksuslane? Milliste kriteeriumite alusel saame valida isikuid, kel on õiged oskused, õige eetiline vundament?

Millised laiemad probleemid suunavad uurimistööd?

Maailm kannatab järjest enam eluliste ressursside nappuse all. Põhiline näide on energia. Näeme ka näiteid ainetest, mis on militaarsüsteemide jaoks olnud strateegilise tähtsusega, kuid mida on nüüd järjest napimalt, kuna nõudlus nende järele on militaarsfäärist laienenud teistele eesmärkidele. Kolmas kriitiline ressurss on ribalaius. Küsimus on, kuidas nende strateegiliste ressursside kadu leevendada. Ja tuleb uurida, mis oleks alternatiivid.

Ka ajast on saanud kriitiline ressurss. Meil ei ole enam luksust läbi teha tehnoloogia arendustsükleid, mis võtavad 15 aastat. Aina enam peame leidma viise, kuidas ühendada tehnoloogiad omavahel ja muutustega väljaõppes.

Traditsiooniliselt on sõjatööstusest alguse saanud paljud tavaellu jõudnud leiutised. Kas võime jätkuvalt sellele loota?

21. sajandil püüab tehnoloogia teha kõike väiksemaks, kiiremaks, nutikamaks, loomulikumaks ja kõike samal ajal. Aga seda teevad äriettevõtted. Enam pole nii, et sõjavägi püüab ise midagi valmis teha - ta vaatab ärisektorisse, võtab ühe, teise ja kolmanda ning seob need kokku, luues midagi uut. Need teadlased, kes töötavad kaitsetööstuses, on viimase 15 aastaga muutunud väljapoole vaatavaks.

Vaadates seda, kuidas Afganistanis lendavad ringi droonid ja pomme teevad kahjutuks robotid, tekib tunne, et üks suund on lahinguväljal inimese asendamine masinatega. On see nii?

Meil on juba praegu lahinguväljal palju autonoomseid süsteeme, mis võimaldavad kaugjuhtimist. Nad pole õigupoolest intelligentsed ja tegelik kontroll langetatud otsuste osas on inimese käes. Droonid, kes Afganistani kohal lendavad, ei ole intelligentsed. Piloot on mujal.

Pole kahtlust, et võimalus olla kaugemal pakub eeliseid, see säästab elusid. Kuid sellele toimib vastu kaks nähtust. Esmalt autonoomsed süsteemid, millel on ka teatud määral intelligentsust ja kes suudavad langetada otsuseid tajutava keskkonna põhjal. Olen kindel, et järgmine suur murrang on see, kui masinad hakkavad langetama otsuseid. Tuleb neid usaldada, et nad langetavad õige otsuse. Sellega kaasnevad kõiksugu juriidilised ja eetilised küsimused, vastandina inimesele, kes vastutab oma otsuste eest ise.

Ka on Afganistan meile õpetanud, et inimene konfliktiväljal on samuti vajalik. Afganistanis leiab aset mässulistevastane võitlus, see on võitlus südamete ja usalduse pärast. Selles riigis tuleb üles ehitada õiged olud turvalisuse ja püsiva stabiilsuse jaoks ja seda robotitega ei tee. Reaalsus on see, et nähtavas tulevikus on sedalaadi konfliktid suur osa sellest, millega meie armeed peavad tegelema, ja sõjavägi peab olema kohapeal, suhtlema kohalikega. Vältimatult seab see armee ohu keskele ja vägede kaitse on jätkuvalt domineeriv teema. Kõik räägib selle poolt, et keerukates oludes toimetada suutvate sõdurite suhtlus kohalikega on võitluses mässuliste vastu sama oluline kui mis tahes sõjaline meede.

Mida on Afganistan teaduse ja tehnoloogia vallas veel õpetanud?

Esmalt arusaama, et meie vastased ei ründa meid tugevuste kaudu. NATO tugevus on juba ajalooliselt olnud tema tehnoloogia. Oleme Afganistanis avastanud, kui suutlikud on mässulised suhteliselt odava tehnoloogia märkimisväärse mõjuga kasutamisel meie küllalt kalli tehnoloogia vastu. Tasakaalu leidmine sõjaliste lahenduste ning rahva kaasamise ja nende usalduse võitmise vahel on sama oluline kui tehnoloogia, mille abil üksikuid kokkupõrkeid võidetakse.

Millega tegelesite siis, kui olite veel teadlane?

Olin seotud Kanada mere- ja õhuväe jaoks sonarite arendamisega, see oli veel 1990. aastatel. Eesmärk oli avastada keerukates oludes paremini nõrku signaale, mida allveelaevad välja saadavad. Veealune vastasseis oli külma sõja ajal nn kuum sõda ja külma sõja lõpus kadus mure allveesõja kui domineeriva ohu pärast. On huvitav, et Kanada jaoks on polaaralad seoses kliimamuutusega omandanud jälle suure tähtsuse ja seal - nii maal, õhus kui vee ja jää all - toimuva mõistmine on suure tähtsusega. Oleme näinud uut huvi kasvu allveesonari võimaluste vastu, et omandada ülevaade olukorrast Kanada põhjaosa jää ja vee all. Sonaritehnoloogia vallas on toimumas renessanss, mille orientatsioon on ehk pisut teine kui külma sõja ajal.

Robert Walker käis Eestis seoses NATO teadusuuringute ja tehnoloogiaorganisatsiooni nõukogu sügisistungiga.