Viiest sääskede vahendusel edasi antavast malaariaparasiidi liigist on kõige levinumd P. Falciparum, mis põhjustab aastas sadu miljoneid haigestumisi ja üle miljoni inimese surma. Parasiidi päritolu mõistmine võib teadlaste arvates aidata välja töötada strateegiaid temaga võitlemiseks, kirjutas Nature.

Siiani arvati, et P. Falciparum’i lähim sugulane on P. reichenowi, šimpansidel levinud parasiit. See arvamus põhines aga uurimustel, kus analüüsiti vaid väheseid ahve, kellest osad elasid vangistuses. Ei teatud, kas vabalt elavad liigid võivad olla plasmoodiumi liikide looduslikeks reservuaarideks.

Alabama ülikooli teadlased eesotsas Beatrice Hahniga avaldasid ajakirjas Nature uurimuse, kus uuriti nii šimpanside, kääbusšimpanside kui ka gorillade vabalt elavaid populatsioone Mustas Aafrikas, et analüüsida P. falciparum’iga suguluses olevate ahviparasiitide geene.

Teadlased kasutasid fekaalinäidiseid kogust, mis oli koostatud HIV evolutsiooni uurimiseks. Sinna kuulus 1827 proovi šimpansidelt, 803 gorilladelt ja 107 kääbusšimpansidelt. Seejärel sekveneeriti proovidest leitud plasmoodiumite DNA, keskendudes eelkõige mitokondrite genoomidele.

Teadlased leidsid, et malaarianakkus on eelkõige šimpanside ja rannikugorillade hulgas väga levinud, mägigorillade ja kääbusšimpanside seas aga haruldasem. Mitokondri DNA põhjal koostati fülogeneetilised puud, mis näitasid malaariaparasiitide vahelist sugulust.

Selgus, et ahve nakatasid vähemalt üheksa erinevat plasmoodiumiliiki, millest kolm olid seni teadusele tundmatud. Ühe erandiga olid kõik liigid omavahel lähedalt sugulased ja väga peremehespetsiifilised. Inimest nakatav P. falciparum oli kõige lähedamalt suguluses parasiidiga, kes nakatab Kamerunis, Kesk-Aafrika vabariigis ja Kongos elavaid rannikugorillasid. Peremehe vahetus on suure tõenäosusega aset leidnud vaid ühel korral.

Londoni College University teadlane Daniel Jeffares leiab, et uue uurimuse tulemused on rabavad:  „Parasiidi mõistmise osas on see uurimus murranguline.”

“On väga oluline teada, kust inimese parasiidid pärinevad,” ütleb Edinburghi ülikooli evolutsioonibioloog Paul Sharp. „Nüüd on oluline teada saada, kas selline peremehevahetus võiks tulevikus uuesti aset leida.”

Kui peremehevahetus oli vaid ühekordne sündmus, võib järeldada, et sellised asjad leiavad aset väga harva ning malaaria hävitamine inimeste hulgast võiks olla tulemuslik. Muidu on kardetud, et malaaria hävitamine inimeste hulgast avab ukse mõnele teisele parasiidile. Jeffarese sõnul võiks siis kuluda sadu tuhandeid aastaid, enne kui mõni teine malaariaparasiit peremehe vahetamisega hakkama saab.

Uurimus võiks aidata teadlastel kindlaks määrata geneetilised muutusid, mis võimaldasid parasiidil inimesi nakatama hakata. Jeffarese sõnul võiks olla küllalt odav ja lihtne kogu
P. falciparum
’i ja tema sugulaste genoom üle vaadata. „Võiks uurida kogu genoomi ja välja selgitada, kus toimub kiire evolutsioon,” ütleb ta.