Mida Nokia (ja kõik teisedki) peavad nutitelefonidest teadma
Andmetöötluseks oli tricorder ehk põhimõtteliselt pihuarvuti. Häälkõned toimusid kommunikaatoriga, jämedalt võttes mobiiltelefoniga. Vahel tekib mulje, et Roddenberry sai asjale pihta ja tohutud tööstused on aastaid püüdnud midagi, mida keegi ei vaja.
Asi pole ilmselt nii hull, aga olukord on problemaatilisem kui keegi oskas ette näha. Ja vastus on ehk meile kogu aeg näkku vaadanud. See on konvergents ehk tehnikatööstuse koonduvus - aga mitte nagu seda praegu tunneme.
Nokia tippjuhid tunduvad ehk pahurad. Teie oleks ehk ka, kui teie firma oleks 15 aasta eest nutitelefoni leiutanud ja müüks neid endiselt, aga järsku astuks mängu keegi teine ja pistaks tulud hoopis enda tasku.
Aga siin tuleb arvestada peaaegu kõigi poolt unustatud teguriga, millel pole pistmist tehnoloogia, disaini või logistikaga. See muutub ilmseks, kui uurida ajalugu ja nn suurt pilti. Kõige muu "õigesti" tegemisest pole ju ikka kasu.
1992. aastal läksid käiku esimesed 2G-mobiilivõrgud ja eri osapooled investeerisid nende arendamisse terve varanduse. Paljudele sai selgeks, et andmekasutus saab mobiilitööstuse tähtsaks osaks. See mõjutas USA, Euroopa ja Jaapani tootjate mõtlemist, CDMA väljaarendamist ja 1992. aastal esimesi UMTSi koosolekuid.
Kui GSM jõudis 1990ndate keskel massidesse, oli selge, et mobiilivõrkude loojad hakkavad meile ilmselt ka mobiiliandmesidet pakkuma. Neil olid tugevad majanduslikud ja organisatoorsed eelised (sissetulek, ligipääs kapitalile, parimad asukohad, kiiresti kasvav kasutajabaas, koostöö tegemise oskus). Mingi särava uue tehnoloogia (Iridium, Wi-Fi võrgud) toel turule sisenejate püüdlused oleks üsna kindlasti läbi kukkunud.
See lõi imehästi kindla fookuse. 1990ndate alguse pihuarvutitel olid samuti mõned sidepordid, mõeldud jadaliidese kaudu arvutiga suhtlema, või CompuServe'i või AOLi kasutama. Psionid ja Newtonid olid sündinud "kommunikaatorid", mitte ei saanud seda funktsionaalsust integreerimise teel. Nii et juhtivad telefonifirmad hakkasid uurima, kuidas andmekasutus mobiiltelefonidele tuua.
Nokia ja Ericsson näitasid 1990ndate keskel CeBIT-messidel heameelega puuteekraaniga kommunikaatorite "kontseptdisaine". Kui Psioni meeskond hakkas 1994. aastal uut operatsioonisüsteemi looma, oli neil piisavalt ettenägelikkust eeldada, mida telefonitootjad võivad ühel päeval vajada. Tulemuseks saadud Epocil oli eelis ressursitarbimise ja jõudluse näol, rääkimata rikkalikust paindlikkust raamistikust rakendustele.
Kolm suurimat telefonifirmat nõustusid seda koos arendama, aga õnnelik konsensus peitis probleeme, mis olid teada, aga mida keegi tegelikult ei püüdnud lahendada. Roddenberry pähkel ootas endiselt läbipuremist.
Andmepakkujad tahtsid nii rikkalikku kogemust kui võimalik, kujutledes keerukaid seadmeid, mis oleks mobiilsed arvutid ja pakuks ka häälkõnesid. Teine mõtteviis kujutles andmeid teenusena, mis täiendaks peamiselt telefonikõnedeks mõeldud seadmeid.
Operaatorid valisid muidugi viimase, ja mitte ainult machiavellilikel põhjustel. Neile tundus, et taltsutamata veeb on liialt Metsiku Lääne moodi, ja mitte piisavalt teenuse moodi. (Praegused mobiiliandmekasutuse mustrid näitavad, et neil õigus, ja ei olnud ka.) Nii et nad rõhusid portaalidele - enda loodud portaalidele, muidugi.
Operaatorid mõtlesid teenusetingimustele, aga et nad olid unikaalselt võimetud põnevaid või innovaatilisi teenuseid välja tooma, kaldusid nad WAPist suletud aedade trendi poole. Sealt välja hüpata polnud keerukas, aga enamik ei teinud seda.
Nokia, nagu Nokia ikka, püüdis kõigile meeldida. Miks mitte, nad olid selleks piisavalt suured.
Probleemile taas keskendumiseks pidi ootama juhtivate telefonitootjate kriisi, ja kui nad taasjoondusid, siis juba operaatorite (oma suurimate klientide) huvides. Juhtus see, et vahemikus 2000-2003 valitsenud tugev rõhk nutitelefonidele ei tasunud ära.
GPRS- ja 3G-võrkude levik jäi graafikust maha, mis röövis kasutajatelt "nutika" telefoni omamise reaalse eelise. Ja kuigi Nokia valas Symbiani platvormil multimeedia- ja äriseadmete arendusse miljardeid dollareid, jättis see unarusse tavatelefonid. See lõi firma turuväärtusele tugeva paugu. Nokia keskendus seejärel turu keskmise osa telefonide nagu 6230 ihaldusväärseks muutmisele, ja otsustas kindlustada, et sama viga enam ei korduks. Tavamobiiltelefonid on nende alus ka täna.
Mainitud taasjoondumine lükkas keeruka andmeseadme varumeeste pingile. Sony Ericsson ja Nokia hülgasid seniarendatud andmekesksed rikkalikud kasutajaliidesed ja keskendusid ühe käega kasutuseks mõeldud nutitelefonidele.
Nokia loobus aasta jooksul koguni kahest platvormist: S80 Communicator ja selle järeltulijaks mõeldud puuteekraaniga S90. Microsoft ja paljud teised täitsid tühiku vertikaalsetele turgudele ja tehnikaentusiastidele suunatud Windows Mobile'i seadmetega, mida ei saatnud tegelikult samuti märkimisväärne edu.
Juhtivate firmade portfellides oli tohutu auk, kui Apple iPhone'i välja kuulutas. Apple'ile kuulub ka nüüd enamik tuludest, mida üldse kulukate mobiilseadmete turul saada (RIM aitab neid kokku kraapida). Apple kogub samuti üle poole mobiilitööstuse tuludest.
Sellel on mitmeid erinevaid põhjuseid - aga tähtsaim võib olla seadmete müümine andmeplaaniga. See oli suurimaid läbimurdeid nutitelefonide ajaloos.
See tundub välisele vaatlejale praegu nii selge, et marslane imestaks, miks me "platvormidest", kiibikiirustest ja megapikslitest nii huvitatud oleme. Eelistagu kasutajad telefoni või andmeteenuseid, andmeplaan kuulub ikka edu põhitegurite hulka. See ei garanteeri edu, aga kingib müüjale tohutu eelise.
Andmeplaan kindlustab, et kui hakkate neid seadmeid kasutama, ei saada seda ebameeldivad üllatused arvetel. RIM astus isegi sammukese edasi, kui seadis piiri roaming-tasudele. Ja näe imet, inimesed hakkasid iPhone'e ja BlackBerrysid kasutama muuks kui telefonikõned. Inimesed ostsid neid!
Imestada, et inimesed keskenduvad andmekasutusele, kui neil on mingid garantiid tasu suhtes, on nagu kujutleda, et pakiteed pole leiutatud. Aga tagantjärele tark on kerge olla.
RIM ja Apple said sellega hakkama, kui operaatorid otsisid oma võrkudele meeleheitlikult kasutajaid. Mobiilandmeside võimaluse lisamine tõi neile suuri võlgu, kuid keegi ei tahtnud uut funktsionaalsust kasutada.
Meil on usaldusväärseid andmeid, et võrguomanikud nõustusid algupärase iPhone'i ilmumise ajal Apple'iga käivet jagama - maksma infrastruktuuri kasutamise eest. BlackBerry või iPhone'i kasutaja sai aga midagi uudset - kindlustuspoliisi, et teda ei oota rahalised karistused, kui seadet tootja ettenähtud viisil kasutada.
Nokia ja kõigi teiste probleem on nüüd selles, kas nad suudavad sarnase kokkuleppe luua. Aga kasutajale andmeplaanide loomine, olgu nad Indias või Prantsusmaal, tundub nüüd palju tähtsam kui üha rohkem seadmeid või teenuseid turule tuua.
See ei saa Nokiale ega ka teistele kerge olema. Sama dilemmaga seisavad silmitsi Samsung, Motorola, HTC - põhimõtteliselt kõik telefonitootjad, mis müüvad seadmeid megapikslite ja megahertside baasil. Võib öelda, et neil on raskem andmeplaane välja pakkuda, sest neil pole Nokia ulatust ega mõjuvõimu.
See muudab senist põhiasetust, kus operaatorid ja seadmetootjad seisavad eraldi. Uus asetus pole kellelegi mugav. Aga kui nad ei taha positsiooni kaotada, peavad asjaosalised midagi välja mõtlema.
