Kuidas YouTube võib interneti päästa
Aga kui kasutada teist vaatenurka: kuidas sait aeglaselt, aga kindlalt kasumlikkuse suunas liigub?
Miks see on pädev vaatenurk? Esiteks, äkki pidigi nii kaua aega kuluma, et leida viis netivideolt teenimiseks. Teiseks, kuigi YouTube'i puhul võttis kasumlikkus palju aega, on selle tulemuslikkus nüüd tõestatud, seda võib tõesti ärimudeliks nimetada ja sellest saab lootusekandja ka teistele netipõhistele tegutsejatele.
Netimeediaäri probleem ongi ju suutmatus raha teenida, eks ole.
Viibime hetkel veidras üleminekuajas, kus meediaäri liigub veebieelsest ajastust edasi, ja isegi helgeimad pead näevad vaeva võrgus teenimisega. Olete ehk kuulnud lugusid "ajalehtede tulevikust" või "teleäri tulevikust"... selliseid on palju.
Senine diskussioon kokkuvõtvalt:
* Inimeste tähelepanu on hajutatud, see on netis paratamatu. Kui teie ajakirjal oli kindel arv lugejaid, võivad nad teilt ikka mõnd artiklit lugeda, aga samuti 10-20 muud artiklit muudelt saitidelt. Veeb laiendas massiivselt kättesaadava info hulka, ja hajutas tähelepanu laiali.
* Netireklaamid on nõrgad. Välkuv tekst "Klõpsake siia, et allahindlust saada"? Keegi pole selgeks saanud, kuidas netireklaamidega tähelepanu koguda või mis tüüpi reklaamidest üldse on kasu.
* Inimesed ei taha asjade eest maksta - mitte et nad oleks ihned, kuid netis on ju nii palju tasuta kraami. Voogedastuse ja torrentite tõttu on eriti vähenenud albumimüük. Asi on kultuurimuutuses, mitte selles, mida inimesed peavad õigusega endile kuuluvaks.
* Aga kõige tähtsam - sisu omanikud ei saa kontrollida, mis nende sisuga juhtub, kui see jõuab netti. Muutuvad selle eesmärk ja vahel sisu, vahel see pannakse lihtsalt tuuri. Kerge on sekkuda, kui asjaga tegelevad üsna nähtaval moel 1-2 inimest. 200 000 inimese puhul on olukord juba hoopis teine.
Nii et inimesed on ummikus. Reklaamikäive on nõrk, aga traditsioonilised ärimudelid (üks sisuühik ühe dollari eest jne) ei pea netis vastu.
Aga mida suurepärast YouTube tegi, et leida võimalus võrgus teenida?
YouTube oli mitmes mõttes kaasaegse interneti sümbol: tohutu hulk sisu, sadu miljoneid leheküljevaatamisi, kõikjalviibivus - ja vähe raha.
Selle osaline põhjus oli, et YouTube kandis teiste osapoolte sisu. Saidi edu üks alus oli, et rahvas hakkas sinna "Daily Show" klippe üles laadima. Nii et keegi ei tahtnud reklaamipinda osta, sest materjale pidi alatasa autoriõiguste kuritarvitamise tõttu eemaldama, ja reklaami eest maksmine oleks selles kontekstis kaudselt autoriõiguste rikkumisele julgustamine.
Mis muutus? YouTube'i käigushoidjad töötasid tehnoloogiapoole läbi ja võtsid kasutusele ContentID süsteemi, mis suutis kindlaks teha, kui nt keegi EMI või Viacomi materjale üles laadis. Sellest sai ka ootamatult argument reklaamipindade ostmiseks. Kui näiteks sw33tcheeks99 riputab üles video, kus ta liigutab "Teenage Dreami" saatel huuli, ei saada YouTube enam talle käsku klipp maha võtta, vaid müüb sinnajuurde reklaame ja jagab saadud raha sisuomanikega.
YouTube on saanud lõpuks pihta "veebile loomuomasele" ärimudelile, mis seal valitseva reaalsusega arvestab: miljardi peaga koletist ei saa kontrollida, küll aga sellelt raha teenida.
Võlusõna on agregatsioon.
Sisu levimist ja taaskasutust netis ei saa kontrollida. Veebi loomuses on levik ja vohamine. See on ju hüperlink, eks ole?
Küll saab uurida kohti, kuhu sisu on levinud, panna need väikesel, kuid olulisel viisil raha teenima (reklaamid) ja siis koondada sissetulekud kokku.
Keerukas pole idee, vaid tehnoloogia ja finantsiline infrastruktuur. YouTube'i lahendus polnud "Hei, korjame õige kraamilt raha!", vaid "Hei, muudame võimalikuks sisu levikult raha koguda ja siis jagame seda kõigi seotud osapooltega".
See on uudne ning erineb tele-, raadio- ja muusikatööstuse lahendustest. See võtab tõesti arvesse, mille poolest internet erineb - tunnistab, et levituskanaleid ei oma enam samad inimesed, kes omavad sisu. Käivet on võimalik ergutada ikka, isegi tollipunktis istumata.
See on tõeline nn veebilahendus, sest erinevalt näiteks digiautorikaitstud e-raamatutest ja filmidest ei salga see reaalsust, kus digisisu on lõputult kopeeritav, kerge manipuleerida ja võimatu kontrollida. Selle asemel, et püüda sisu luku taha panna, kasutatakse sisu levikut kõigi osapoolte hüvanguks.
Okei, YouTube pole ehk internetti veel päästnud, aga nad on leiutanud töötava internetiäri mudeli - katse teenida sellelt, kuidas internet funktsioneerib, aga ei püüa seda piirata. Selles seisneb tohutu vahe näiteks Rupert Murdochi lähenemisega ("tasulised seinad").
Ja kui aus olla, üks neist on iganenud ja teine kuulutab tulevikku!
