Millist graafikakaarti 2010. aastal osta
Kõrglahutusega videode esitamine paraneb. Kaadrisagedus videomängudes kasvab. Aeglasema arvuti jõudlust ei söö enam animatsioonid, objektide läbipaistvus ja muud töölaua silmakommid. Ja õige kaart võib mõnikord protsessorinõudlike toimingute puhul nagu videorenderdus suure vahe sisse tuua, võimaldades luua faile kaks, kolm või isegi neli korda kiiremini.
Esmalt tuleb see "õige kaart" muidugi leida, ja see võib saadavalolevat valikut arvestades päris keeruliseks osutuda. Aga ärge muretsege, kõik saab korda, kui alustada fundamentaalsetest küsimustest nagu: mida üldse kaardilt ootate?
Tähtis on ka, kui palju peate kulutama. Kui te videoalased vajadused on üsna algelised (brauseri ja e-posti kliendi kasutamine, Microsoft Office, vahel DVD-filmi vaatamine, aeg-ajalt vana lemmiku 3D-mängu nautimine) sobib teile praktiliselt iga odava otsa kaart, mille hinnad algavad heal juhul 500 kroonist.
Niivõrd piiratud potentsiaaliga värskendus ei pruugi tuua siiski suurt kasu, nii et soovitame lati veidi kõrgemale tõsta. Juba ca 1500 krooni maksvad kaardid pakuvad korralikku jõudlust, mõnel puhul ka kolme monitori tuge ja riistvaralise kiirenduse lahendusi, mis nendega ühilduvate rakenduste kiirusi tõstavad. Lisakulutust igati väärt.
Kaardid videomängudele
Kui olete mängumaan, jääb 1500kroonisest kaardist ilmselt väheks. See saab üsna hästi hakkama vanemate mängudega, aga jõudlus jääks moodsama meelelahutus puhul mitte vastuvõetavaks. Resolutsioon ja graafikasätted tuleks muuta miinimumilähedaseks, et kuhugi jõuda.
Kesktaseme mängurikaartide hinnad algavad ilmselt 2500-3000 kroonist. Selle eest saab üsna tänapäevase kaardi, mis annab enamikes praegustes mängudes vastuvõetava tulemuse, kuigi kõrgemad lahutused (1920 x 1200) tekitaks enamikele probleeme.
Nii et kui tahate saada mängida kõike ja igal lahutusel, peate rohkem kulutama. Uusimad tippkaardid võivad maksta isegi 10 000 krooni, kuid korralikke isendeid leiate ka 4000-7000 krooniste seast.
Teil peaks juba nüüd selge olema suurusjärk, millist summat soovite lauala laduda, aga üks asi veel. Kas ostetud kaart ikka ühildub teie arvutiga?
Riistvaraprobleemid
Moodsad graafikakaardid peavad suutma tohutuid andmemahtusid kõrgetel kiirustel vastu võtta ja töödelda, mistõttu need suhtlevad emaplaadiga vähemalt kiire PCI Expressi ühenduse kaudu.
See ei peaks probleemiks kujunema, sest PCI Express on emaplaatidel juba aastaid standardiks, aga kui omate vana AGP-põhist süsteemi, saab kaardi valik olema väga piiratud. Näiteks nVidia GeForce 7600GT peaks Windows 7 all töötama probleemideta, ja mängima algelisi mänge, aga see oleks lagi.
Järgmine raskus sõltub kaardi energiavajadusest. Enamik odavama otsa isendeid saavad kõik vajaliku kätte PCI Expressi kaudu, aga kallimad nõuavad üht või isegi kaht kuuejalgset konnektorit. Kas emaplaadil on neid pakkuda ja kas need on täitmata? Kallid kaardi võivad küsida ka hoopis korraga 6jalgset ja 8jalgset konnektorit, aga mõni arvuti toetab ainult 6jalgseid. Kontrollige enne ostmist näitajaid ja arvutidokumente.
Nende lisakonnektorite põhjus (mõne kaardi tohutu energiatarve) on suur probleem: näiteks nVidia kõrgema otsa GeForce GTX 480 vajab rasket tööd tehes odavast kaardist kuni 200 W rohkem, nii et toiteplokk peaks olema kõige minimaalselt 500vatine.
Ja isegi kui need koletised tööle saate, tekitavad need hulga kuumust ja lärmi, nii nende oma jahutuse tõttu kui arvutisüsteemi juurde kuuluvate ventilaatorite tõttu, mis pidevalt töötavad. Kui teie süsteem on niigi kuum, mõelge parem lisajahutusele.
nVidia või ATi?
Teil võib olla soovitud kaardist juba üldine idee, nii et mingem veidi täpsemaks. Esiteks tuleks valida tootja, nVidia või ATi.
ATi kaardid pakuvad tavaliselt parimat diili. Nt võimsa Radeon HD 5850 hinnad algavad umbes 4000 kroonist, sama jõudlusega nVidia kaart GeForce GTX 285 pigem 5000 kroonist.
Kesktaseme kaartide puhul saab Radeon HD 5770 alates 2000 kroonist, aga sarnane GeForce GTX 460 on vähemalt 2500 krooni. Vahed muutuvad odavate kaartide vallas väiksemaks, aga ATi puhul on hinnad üldiselt paremad.
ATi tootis ka esimesena Microsofti DirectX 11 graafikastandardiga ühilduvad kaardid, mis aitab parandada sellega ühilduvate videomängude välimust ja jõudlust. ATi DirectX kaarte on selle tulemusel päris palju ja hea hinnaga, rohkem kui nVidial.
Ka nVidia kasuks otsustamisel on plusse. Jõudluse poolest on kaardiala liider näiteks GeForce GTX 480, kuigi mitte piisavalt palju, et kallimat hinda õigustada.
nVidia kaardid paistavad samuti kaugelt kiireimad DirectX 11 ühe põhieelise tesselation (mosaiik; pinna jagamine väiksemateks kujudeks, et detailsust suurendada) kasutamisel. See peaks uute mängude puhul paremaid tulemusi andma.
Ja kui otsite arvutil kvaliteetset 3D-elamust, pole siin vastast nVidia tootele 3D Vision, mis ühildub sadade arvutimängudega ja võimaldab isegi 3D Blu-ray filme vaadata.
Milline nVidia kaart?
ATi on paljude eelistatud valik, aga nVidia kaartides on samuti palju meeldivat. Millist võtta?
Alates umbes 1000 krooniga saadaval GeForce GT 240 on tore säästuvalik. See polnud ilmudes populaarne ega suuda uusimaid mänge vedada, aga toetab DirectX 10. Kui graafikasätteid mitte kõrgeks "kruttida", peaks isegi 1920 x 1200 resolutsiooniga "Crysis" mängitav olema.
Kui võimalik, kulutage vähemalt neli-viissada krooni rohkem, et saada palju kiirem GeForce GTS 250. See on samuti ainult DirectX 10 kaart, aga see sobib paljudele mängudele ja vajab ainult 6jalgset konnektorit, nii et peaks korralikult töötama enamikes arvutites.
Kui tahate tulevikukindlamat kaarti, pakub GeForce GTX 460 ka DirectX 11 tuge ja maksab alates 2600 kroonist. "Call of Duty: Modern Warfare 2" on siis mängitav kuni 2560 x 1600 lahutuseni ning isegi DirectX 11 mängud nagu "Aliens vs Predator" peaks 1680 x 1050 lahutusel reaalseks jääma.
GTX 460 suur vend 470 lisab rohkem muutmälu ja kahekordistab striimingu multiprotsessorite arvu, mis tõstab jõudlust veelgi. Siis peate lauale käima vähemalt 4500 krooni.
Milline ATi kaart?
Valik on lai, eriti odavamas otsas. Näiteks Radeon HD 5450 on alates 600 krooni eest väga hea: 1 GB muutmälu, DirectX 11 toetus, ja kaart tarbib nii vähe energiat, et ajab jahutiga läbi, ventilaatorit pole vajagi. See muudab selle ka vaikseks. Sobib videode ja DVDde vaatamiseks, moodsates mängudes on jõudlus vilets, aga vanemad teosed nagu "Unreal Tournament 3" peaks olema mängitavad, kui resolutsiooniga mitte üle pingutada.
Kui see tundub nõrk, eelistate ehk Radeon HD 5670. Alates 1200 krooni eest saate 1 GB muutmäluga mudeli, mis dekodeerib vabalt täiskõrglahutusega (1080p) videot, suudab esitada "Call of Duty: World at Wari" 1680 x 1050 resolutsioonil ja täisdetailides, ja ei vaja endiselt välist toitekonnektorit.
Järgmisel astmel on raskem valida, sest võitlus käib kahe kaardi vahel. Umbes 2300kroonisel DirectX 10 põhisel Radeon HD 4890-l on rohkem toorest jõudu ja parem esitus DirectX 10 mängudes. Umbes sada krooni kallim Radeon HD 5770 toetab DirectX 11.
Tõesti korraliku DirectX 11 jõudluse tagab alates 4000 krooniga saadaval Radeon HD 5850, mis pakub mõistlikke kaadrisagedusi paljudes uusimates mängudes, isegi 1920 x 1200 lahutusel. Toitenõue on jõudlust arvestades samuti mõistlik. Umbes 5500 krooni maksev Radeon HD 5870 pakub isegi suuremat kiirust, aga pole enamike meelest ilmselt lisahinda väärt.
Kaartide omadused
Kaartide asjalikuks võrdluseks peate tundma nende põhiomadusi.
Näiteks muutmälu (RAM) maht võbi erineda isegi sama mudeli puhul. Mõni firma toodab Radeon HD 5670 kaarte 512 MB muutmäluga, teised aga koguni 1 GB'ga, mis toob märgatava kiirusetõusu.
Muutmälud erinevad ka. Enamik uusi kaarte kasutavad GDDR5 RAM, mis neljakordistab selle taktsageduse. Mõned kasutavad näiteks GDDR3 RAM, mis "ainult" kahekordistab selle. Nii et netis osturetke sooritades ei maksa ainult nimesid võrrelda, vaid uurige ka spetsifikatsioone.
Igal graafikaprotsessoril (GPU) on erinev disain, aga mõned numbrid on esile tõstetud. Taktsagedus märgib töökiirust, mälusiini laius märgib ribalaiust, striiminguprotsessoreid kasutab kaart graafiliste objektide loomiseks, rastriliinid (ROP) teisendavad need pikseliteks. Kõigi puhul tähendab suurem arv paremat.
Leidub ka piisavalt välistehnoloogiaid, millel on väärtust. Näiteks ATi Streami ja nVidia CUDA kaardid koguvad vastavat tarkvara kasutades veel jõudlust. Cyberlink MediaEspresso teisendab heli- ja videofaile vormingute vahel ja toetab mõlemaid standardeid. Proovisime seda nVidia kaardiga ja leidsime, et testfailide teisendamine toimub tavalisest 2-3 korda kiiremini.
Enamik graafikakaarte ei suutnud pika aja vältel korraga kaht monitori toetada, aga ATi Eyefinity toetab mõne mudeli puhul kolme ja mõne puhul koguni kuut.
Paljud mängud toetavad mitut monitori, et visuaalne info neile laiali laotada, või saate korraga lihtsalt rohkem rakendusi ekraanisuuruseks muuta, mis muudab teid produktiivsemaks.
Märkus: kaartide hinnad võivad vastavalt tootjale, edasimüüjale ja kohaliku kaubandusvõrgu asemel internetis leitule päris palju erineda. See ei muuda siiski liigitust (mida artikkel nimetab odavaks, keskklassi või kalliks kaardiks), ega muid väiteid, mida hinna alusel nende suhtes tehtud.
