Uus kullapalavik internetis: teie saladused!
Ashley Hayes-Beaty arvutis on väike peidetud fail, mis aitab temast isiklikku infot koguda, mis kümnendiku USA sendi hinnaga hiljem ära müüakse.
Failis on ainult üks koodirida (4c812db292272995e5416a323e79bd37). Selle kaudu saame teada, et tegemist on 26aastase Nashville'i naisega, kelle lemmikfilmide seas on "The Princess Bride," "50 First Dates" ja "10 Things I Hate About You", kellele meeldib "Seks ja linn", kes loeb meelelahutusuudiseid ja kellele meeldib küsimustikke täita.
Kirjeldatud salamonitooringu viis läbi New Yorgi firma Lotame Solutions Inc, mis kasutab beacon-tüüpi tarkvara ("plinkija"). See jätab meelde, mida inimesed veebisaitidele sisestavad: kommentaarid filmide kohta, huvi lapsesaamise vastu vms. Lotame loob selle põhjal anonüümseid isikuprofiile ja müüb need kliendiotsijatele. Preili Hayes-Beaty kohta käiva võib müüa näiteks hulgikaubana (1000 filmisõbra müümise eest saab 1 dollari) või kohandatud kujul (26aastased lõunaosariiklased, kellele meeldib "50 First Dates").
Lotame tippjuhtide hulka kuuluv Eric Porres: "Me saame seda segmentideks jaotada, isikutasandini välja."
Journali uuring põhineb küpsiste ja muu järelvalvetehnoloogia analüüsil, millega internetikasutajatest infot kogutakse. Selgub, et luuretegevus on levinum ja põhjalikum kui enamik üldse aimata oskab.
Näiteks:
* 50 Ühendriikide suurimat saiti paigaldasid oma külastajate arvutitesse keskmiselt 64 jälituslahendust, enamasti sellest hoiatamata. Tosin saiti paigaldasid igaüks üle saja. Mittetulunduslik Wikipedia paigaldas ühe.
* Jälitustehnoloogia muutub aina targemaks ja pealetükkivamaks. See piirdus varem ainult "küpsistega" (külastatud veebisaite salvestavate failidega). Uuemad tööriistad skaneerivad aga reaalajas, mida inimene veebisaidil teeb, ja hindab asukohta, sissetulekut, ostuhuvisid ja isegi tervislikku seisundit. Mõni tööriist tekib salaja uuesti, kui see kustutada.
* Isikutest loodud profiile värskendatakse pidevalt ja müüakse viimase 18 kuu jooksul tekkinud aktsiabörsi-taolistes keskkondades.
Uued lahendused muudavad selle äri maastikku. Reklaamijad ostsid varem peamiselt reklaamipinda kindlatel lehekülgedel - autoreklaam autosaidil jne. Nüüd maksavad nad selles eest, et kasutajat internetis jälitada - kuhu ta läheb ja mida täpselt teeb.
Journal tuvastas üle 100 vahendajafirma, mis tegelevad inimeste huvide ja käitumise jälgimisega. Loo alguses mainitud Hayes-Beaty filmihuvide ülevaadet pakutakse näiteks BlueKai nimelisel andmebörsil.
50 populaarseimat USA saiti, mis moodustavad 40% ühendriiklaste külastatud veebilehtedest, paigutasid testarvutisse kokku 3180 jälitusfaili. Ainult ligi kolmandik neist olid ohutud, näiteks aitasid paroole säilitada või loetlesid menukamaid artikleid. 2224 neist 131 firmalt oli mõeldud andmete kogumiseks ja müügiks.
Journali testi põhjal paigutas enim jälituslahendusi Dictionary.com, täpsemalt 234 faili või programmi, millest 223 aitasid veebikasutajate järel luurata.
Kogutud info on selles mõttes anonüümne, et kasutajate tuvastamiseks on nimede asemel ainult arvutile omistatud numbrid.
Reklaamivõrgu 24/7 RealMedia Inc tippjuhtide hulka kuuluv David Moore kommenteeris, et infot kasutatakse ohutult, et luua paremad reklaamid. "Kui reklaamile korralik siht leida, pole see enam reklaam, vaid oluline info."
Journal avastas, et Microsofti menukas portaal MSN.com paigaldab seda külastavasse arvutisse jälitusfaili, mis püüab kindlaks teha surfaja vanuse, postiindeksi, soo ja hinnangud sissetuleku, perekonnaseisu, laste ja kodu omamise kohta. Nii faili looja Targus Information Corp kui Microsoft reageerisid väitega, et ei tea, kuidas fail MSN.com'i sattus, ja selle info põhjal ei saa isikut kindlaks teha.
Jälitustööd teevad pisifailid ja programmid nagu küpsised, Flashiküpsised ja plinkijad. USA kohtusüsteem on muutnud legaalseks küpsiste kasutamise, täpselt nagu telefonikõne pidada võib lubada sõbral kõnet pealt kuulata.
Internetitegevust puudutav info võib ruttu omanikku vahetada. Näiteks alles sekundeid eBay või Expedia.com saidil viibides võib info selle kohta andmebörsile jõuda. Oksjon selle omandamiseks toimub automaatselt. Näiteks BlueKai müüb päevas 50 miljonit infoühikut, hinnad on madalad ja algavad kümnendikust USA sendist.
Jälitusvahendid jõuavad veebisaitidele mitmel viisil, firmad tihti nt maksavad selle eest, et saidid nende faile kasutaks. Samuti peidetakse jälituslahendusi saitidel pakutava tasuta tarkvara sisse, või koguni teiste jälitusfailide või reklaamide sisse. Saidi käigushoidjad ei pruugi seega alati teada, mis toimub.
Jälitusfirmades töötab palju matemaatikagurusid, kes kasutavad näiteks tõenäosusalgoritme, et ühildada netikäitumine ja netivälised andmed sissetuleku, asukoha ja haridustaseme kohta. Eesmärk on teha taibukaid oletusi inimeste reaalajaplaanidest (suvepuhkus, laenu tagasimaksmise tõenäosus) ja selline info edasi müüa. Mõned finantsfirmad loovad selle põhjal isegi erinevaid saidivariante, mida eri külastajatele kuvada.
Näiteks elukindlustusi pakkuv AccuquoteLife.com esitles möödunud kuul süsteemi, mis näitab usutavasti eeslinnas elavale ülikooliharidusega beebibuumi põlvkonda kuulujale põhipoliisina seda, mille väärtus on 2-3 miljonit dollarit. Maapiirkonna töölisklassi esindaja vaikevalik võib olla näiteks 250 000 dollarit.
Internetireklaamitööstuse suurs oli 2009. aastal 23 miljardit dollarit. Luuretegevus aina tiheneb. AT&T Labsi ja Worcesteri Polütehnilise Instituudi test näitas, et 2005. aastal oli jälituslahendusi ainult 40 protsendil tuhande menukaima saidi seast, 2009. sügisel aga juba 80 protsendil. Failid koguvad ka nn tundlikku infot tervisest ja finantsseisust.
Taoline internetijälitus muutus võimalikuks 1994. astal, kui Netscape'i brauserid hakkasid kasutama küpsiseid, pisikesi tekstifaile. Eesmärk oli suurendada kasutajate mugavust: jätta meelde e-ostukorvide sisu. Netireklamide tööstust polnud praktiliselt olemas. Esimene bännerreklaam ilmus alles samal aastal. 1990ndate lõpus hakkas netireklaamindus siiski pead tõstma, kuigi reklaame müüdi ainult teema sobivuse põhjal - kingareklaamid moesaitidel jne.
Muutus toimus siis, kui reklaamiostjad hakkasid maksma ainult siis, kui keegi reklaamil klikkis. Saidid ja reklaamivõrgud hakkasid küpsiseid pealetükkivalt kasutama: inimesi on ju kergem klikkima meelitada, kui reklaami sisu huvi pakub.
2009. märtsis tehtud uuringu põhjal maksab sihtgrupile suunatud reklaam 4,12 dollarit igalt tuhandelt vaatajalt, sihtimata reklaam aga 1,98 dollarit igalt tuhandelt vaatajalt.
Flash-tarkvara laialdane levik on loonud veel ühe viisi kasutajate jälgimiseks. Flashi küpsiste algne eesmärk oli kasutaja valikud meeles pidada, näiteks helivaljus netivideodes. Nüüd taaspaigaldavad need ka tavaküpsiseid, mida kasutaja eemaldas. Adobe seda ametlikult heaks ei kiida.
Ka sotsiaalvõrkudest on infokaevandamises üha enam kasu. Uus trend on hakata kasutajaid lahterdama ka kontaktide põhjal ja müüa seda näiteks pankadele. Selle aluseks olev idee: laenu väärivad kalduvad suhtlema pigem omasugustega ja sama lugu luuseritega.
