Teadlased jälgisid enam kui 5000 mehe elu alates 20. eluaastast kuni 80-aastaseks saamiseni. Nad leidsid, et igas vanuses on rasvunud mehe suremise tõenäosus kaks korda suurem kui normaalkaalus mehel ning et kehakaal 20-aastasena oli oluliseks ellujäämist mõjutavaks teguriks isegi kuni 60 aastat hiljem, vahendab Novaator LiveScience'i uudist.

"Kuna rasvumisepideemia levib ikka veel suure hooga, eelkõige laste ja noorte hulgas, on oluline välja selgitada, millist mõju omab nooruse ülekaal ülejäänud elule," ütleb uurimust juhtinud Kopenhaageni ülikooli teadlane Esther Zimmermann.

Zimmermann ja tema kolleegid uurisid suremust sõjaväkke kutsutud meeste hulgas, kellest 1930 olid rasvunud ja 3601 normaalkaalus. Nad uurisid meeste kehamassiindeksit vanuses 20, 35 ja 46 aastat ning kõrvutasid tulemused suremusega järgneval ajaperioodil. Tulemusi kohandati, eemaldades sünniaasta, haridustaseme ja suitsetamise mõju.

Kehamassiindeksit arvutatakse inimeste pikkuse ruudu (meetrites) ja kaalu suhtest. Kui indeks on alla 18,5, peetakse inimest alakaaluliseks, 18,5 kuni 24,9 näitab normaalkaalu, 25 kuni 29 ülekaalu ja sealt edasi on tegemist juba rasvumisega.

60-aastase perioodi jooksul suri kokku 1191 meest. 20-aastaselt normaalkaalus olnud meestest oli 80-aastaselt elus 70 protsenti, kuid 20-aastaselt rasvunud olnud meestest oli elus vaid 30 protsenti.

Tulemuste põhjal oli suremus madalaim meeste hulgas, kelle kehamassiindeks 20-aastaselt oli 25. Alakaalulisus suurendas veidi suremistõenäosust, iga kehamassiindeksi ühik üle 25 suurendas varase surma tõenäosust kümne protsendi võrra.

Zimmermanni sõnul pole selge, kas suremise tõenäosust mõjutas just ülekaal 20-aastasena või see, et rasvunud inimesed jäid samasuguseks ka järgnevate aastate jooksul „Enam kui 70 protsenti noorena rasvunud olnud meestest olid rasvunud ka järgnevatel uurimishetkedel, samas kui vaid neli protsenti võrdlusgruppi kuulunud meestest rasvus järgnevate aastate jooksul," ütleb Zimmermann. „Rasvumine tundub olema püsiv seisund ning tundub, et kui see 20. eluaastaks välja kujunenud pole, on tõenäosus selle hilisemaks tekkimiseks väike."

Zimmermann ütleb, et järgmiseks plaanib tema töörühm välja uurida, mis põhjustas rasvunud meeste varajased surmad. Ta kahtlustab, et selles mängisid rolli teadaolevalt rasvumisega seotud haigused nagu südameveresoonkonna haigused, sisesekretsioonihaigused ja mõned vähitüübid. Haiguste uurimine võimaldaks ka välja selgitada, milliste mehhanismide kaudu rasvumine erinevas vanuses mehi tapab.