Tõrvikuvalgus ja veiklevad varjud muutsid kaljuseintele kantud pildid öösiti elavaks, ning looduslikus amfiteatris võimendatud kõne võis pealtvaatajates äratada juttude pajatamise juures olulise kujutlusvõime, vahendab LiveScience.

“Minevik polnud lihtsalt täis luid ja potikilde; see oli meeleline keskkond,” ütles Ühendkuningriigi Cambridge’i ülikooli arheoloog Frederick Baker.

Baker uuris Alpide keskosas, praeguses Põhja-Itaalias Val Camonica orus elanud Camuni rahva töid. Camunid uuristasid kaljujooniseid aastatel 2500-14 e.m.a., kuni Rooma leegionärid Caesar Augustuse juhtimisel nad vallutasid.

Camunide kaljujoonised erinevad teistest kuulsatest kaljujoonistest, kuna neid võisid saata loomuliku valguse liikumine ja võimendatud heli. Sedamööda, kuidas päevane päike kõrgemale kerkib, paistavad joonised kaduvat, et loojangul koos varjudega taas välja ilmuda — kogemus, mida Baker võrdles foto ilmutamise protsessiga.

Alpide oru joonised erinevad koopamaalidest ka selle poolest, et on kantud avatud pinnale, kus igaüks vaatemängu jälgida saab, osutavad uurijad.

Camunide kalju-uuristused kujutavad kõikvõimalikke objekte šamaanilaadsetest müstilistest tegelastest puhtgeomeetriliste vormideni nagu labürindid. Osa stseene kujutavad kahevõitluseid, küttimist, maju ja tantsivaid inimesi.

Mõned teemad jäid aga tabuks või tähtsusetuks: naisi kujutati harva, ehkki näha on mõned transseksuaalsed figuurid. Samuti väldivad uuristused surmateemat.

“Näha on relvad ja kahevõitlusstseenid, nagu ka relvastatud inimesed hobuste seljas,” märgib Baker. “Samas aga pole kordagi kujutatud hirve, nool keres, ega pussitatavat inimest.”

See annab mõista, et camunid ei soovinud kujutada surma või tapmise hetki, ehkki neil olid relvad ja nad ka kasutasid neid, ütleb Baker.

Iga kaljukunstnike põlvkond paistis ka varasemaid pilte au sees hoidvat, sest piltide kattumist ülestikku esineb väga harva.

“Ma ei taha öelda, et need kaljud kujutaksid endast kino või midagi sellelaadset, kuna kujutised ilmselgelt ei liigu,” selgitab Baker. “Väidan vaid, et need pildid neis asukohtades kujutasid endast kõige lähemat asja visuaal-akustilisele ehk kinematorgraafilisele elamusele, mida toonased inimesed kogeda said.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid