9 filmi, mis muutsid 3D-kino igaveseks
Mõnes 3D-filmis õnnestub ruumiliste efektide kasutamine muidugi etemini kui teistes, aga tõeliselt eduka linaloo tunnus on ikkagi kolmemõõtmeliste visuaalide ja haarava loo ühendamine. Siin on meie lemmikud 3D-filmid läbi aegade.
House of Wax (1953)
Esimene suure ameeriklaste stuudio (Warner Bros.) toodetud värviline 3D-film ja ühtlasi läbi aegade esimene stereofoonilise helirajaga 3D-film. Režissöör André De Toth oli muuseas ühest silmast pime ega saanud ise ruumilist efekti imetleda.
Ekraanilegend Vincent Price kehastab vahakujude muuseumi moonutatud välimusega skulptorit, kes loob teatud trikiga kõige realistlikumaid vahakujusid (hehee). Paljud siiani tuntud 3D-trikid pärinevad just siit.
Vaata klippi ka:
Kiss Me Kate (1953)
"Tõrksa taltsutamisest" inspireeritud pillav MGMi muusikal on värvikas vaatemäng, mida enamik tunneb tavavariandis. Oma algses, 3D-vormis oli see aga lausa oma aja "Avatar".
See pakub mitte ainult suurepäraseid laule, näitlejatöid ja 3D-trikke muusikanumbrite ajal, vaid sisaldab tõenäoliselt ka rohkem laksuandmist kui ükski teine 3D-film!
Vaata klippi ka:
Creature from the Black Lagoon (1954)
"It Came from Outer Space" osutus 1953. aastal nii edukaks, et Universal Pictures otsustas 3D-maailma loomist ruttu korrata.
Imekauni supelülikonnas Julia Adamsi nägemine 3D-s on üks põhjus, miks film ajahambale nii hästi vastu on pidanud. Teiseks on tegemist pagana hea filmiga, mis haarab algusest lõpuni.
Vaata klippi ka:
Dial M for Murder (1954)
Isegi suur Alfred Hitchcock proovis 3D-kinoga kätt, selle põneviku kujul erruläinud tenniseprofist (Ray Milland), kes soovib oma abikaasat (Grace Kelly) mõrvatuna näha.
Film ilmus Hitchi ja publiku kahjuks ajal, kui 1950ndate 3D-kino vaimustus hakkas vaibuma, mis tähendab, et enamik kinosid näitas sellest hoopis tavalist varianti. 3D-versioon on siiski alates 1980ndatest taas aeg-ajalt ekraanidele jõudnud, et publik saaks võimaluse näha Hitchcocki filmi nagu see mõeldud oligi.
Vaata klippi ka:
Flesh for Frankenstein (1973)
Nii palju siseorganeid ja soolestikutükke pole iial varem - ega ilmselt ka hiljem - kinoekraanist väljunud ja publiku sülle jõudnud. "Flesh for Frankenstein" ehk "Andy Warhol's Frankenstein" pakub Udo Kieri hullunud professorina, kes püüab mees- ja naiskoletise loomisega superinimeste rassile aluse panna. Neil pole paraku üksteise vastu huvi ja mees eelistab professori abikaasat!
Vaata klippi ka:
Comin' at Ya! (1981)
Väidetavalt film, mis 3D-kino buumi 1980ndate alguses taaselustas. Nimi on madalaeelarvelisele spagetivesterneid jäljendavale linaloole täpselt sobiv. Tegijad proovisid kõike, mis pähe tuleb, ja lõid tõesti unikaalse 3D-kinokogemuse.
Sisu pole suurem asi, aga 3D-efektid on fantastiliselt pöörased, visates vaataja näkku ootuspäraste rusikate ja püstolikuulide kõrval ka oatoidu ja palja beebitagumiku.
Vaata klippi ka:
Coraline (2009)
See eriti tontlik stop-motion animafilm režissöörilt, kes lõi ka klassiku "The Night Before Christmas", on 3D-kino meistriklass. Iga stseen on loodud ja vändatud lisamõõtmest viimase välja võtma, mis annab teosele sobivalt nihkes kinoliku õhustiku.
Vaata klippi ka:
Avatar (2009)
Stsenarist-režissöör James Cameron väitis alati, et tema viisteist aastat valmimiseks võtnud 3D-eepos saab olema kinomaastiku muutja. Ja tal oli muidugi õigus.
Tipptasemel efektid olid muljetavaldavad, aga Hollywood hakkas asjale jälle tõsiselt tähelepanu pöörama tänu Cameroni 3D-kasutusele haaravama õhustiku loomiseks, mitte lihtsalt trikitamiseks. 2,7 miljardit dollarit piletimüügist aitas muidugi samuti kaasa.
Vaata klippi ka:
Toy Story 3 (2010)
Pixari uusim ja vaieldavalt parim täispikk arvutianimatsioon leiab Woody, Buzzi ja teised lelud laste päevakeskusesse visatuna, kui nende senine omanik Andy alustab ülikoolielu.
See on sama liigutav ja põnev kui eelkäijad, aga kasutab eeskujulikult ära ka 3D-tehnoloogiat, et teid lelude maailma tõmmata ja panna tundma, et see on ka teie seiklus.
Vaata klippi ka:
