Ämblikuniidi kudumise nipid said selgemaks
Seepärast pakub teadlastele suurt huvi, kuidas suudab ämblik võrgunäärmes hoitavad valgud hetkega kokku panna pikaks, stabiilseks ja elastseks kiuks. Kui seda õnnestub kunstlikult järele teha, saame oma käsutusse materjali, millel on arvukalt kasutusvõimalusi.
Ämblikuniit koosneb pikaks ketiks ühendatud valgumolekulidest. Röntgenuuringud on näidanud, et niidis on kohti, kus kaks järjestikust ketti on teineteisega seotud stabiilsete füüsikaliste sidemetega — need annavad materjalile stabiilsuse. Nende vahel on aga ühendamata piirkonnad, tänu millele on niit elastne.
Ajakirjas Nature ilmunud artiklis kirjeldavad Müncheni tehnikaülikooli ja Bayreuthi ülikooli teadlased, kuidas ämblik niiti koob. Kuna röntgenuuringud ei võimaldanud niidi sündimise momenti analüüsida, pöördusid teadlased magnetresonantstomograafia poole.
“Võrgunäärme hoiutingimustes on kaks regulatsioonipiirkonda omavahel asetatud sedasi, et kaht ketti ühendavad piirkonnad ei saa olla kõrvuti,” selgitab tulemusi Bayreuthi ülikooli professor Thomas Scheibel. “Nende ühendumine on sellega tõhusalt takistatud.”
Kui valgud liiguvad võrgukanalisse, leiavad nad end hoopis teistsuguse keemilise koostisega ning madalama pH-ga keskkonnast. Senine asetus muutub ebastabiilseks ja kett hakkab lahti kerima. Ühenduvad piirkonnad satuvad kõrvuti, kanalist väljub tugev ja elastne ämblikuniit.
“Meie tulemused näitasid, et leitud molekulaarsed lülitid valgukettide otstes on määrava tähtsusega nii turvalise hoiustamise kui kiu moodustumise protsessis,” ütleb töörühma kuulunud biokeemik Franz Hagn.