AJALUGU: Mis ajast ja miks on autodel rool?
Ümmarguse sõõri kujuga seade auto suuna muutmiseks ei sündinud koos esimeste autodega. Rooliratas loksus täiusliku juhtseadmena paika alles hoopis hiljem. Oldi ju enne autot liigutud hoburakenditega, kus suksut suuna muutmiseks ratsmete abil ohjati. Inimese ehitatud masin, mida enne auto tulekut tüüritud oldi, oli aga paat, mille päramootori küljes polnud rool, vaid kangijupp. Ka ronge polnud ju roolidega tarvis varustada. Rööpmete valikuks piisas samuti väikese kangi nihutamisest.
Paatide kõrval esinesid siiski ju ka laevad, mille tüürilabasid tõepoolest ümmarguste roolirataste abil juhiti. Ja just sealt saidki autoajastu esimesed insenerid ja leiutajad inspiratsiooni, varustades autod laevalike roolipinnidega.
Esmakordselt kasutas auto – konkreetselt Panhardi - suuna muutmiseks ümmargust rooliratast Alfred Vacheron 1894. a. Paris-Roueni rallil, kirjutab autoevolution. 1898. aastast alates said kõik Panhardid rooliratta juba standardvarustusse. Peale seda levis rool juba kulutulena. Britt Charles Stewart Rolls soetas Prantsusmaalt Panhardi, et roolisüsteem selgeks õppida jne.
Rool on niisiis enam kui sajand vana ning pole oma rõnga kuju eriliselt muutnud. Küll pakutakse lapergusemaid ja alt sirge osaga roole jms, ent printsiip on sama. 21. sajandiks on roolile aga kolimas ka kõiksugused muud funktsioonid peale auto suuna muutmise. 1970ndail hakkas roolirattasse kolima uus leiutis – turvapadi. Multifunktsionaalse rooli abil saab vahetada raadiokanaleid, toimetada püsikiirushoidikuga, vastata telefonile, sättida sportautodel dünaamikat puudutavaid seadeid, Ferrari 458 Italia puhul käib roolilt koguni suunatule lülitamine jne. Roolirattast on saamas tõeline juhtimiskeskus.
Kuigi roolivõimenduse osas oli patente ja katsetusi ilmnenud juba 19. sajandi lõpus, läks esimene roolivõimendi seeriaautol kasutusele 1920ndail. Pierce Arrow Motor Car’is töötanud Francis W. Davis otsis võimalusi veokite roolimise kergemaks muutmiseks ning jõudiski lõpuks roolivõimuni välja. Ka selle juured pärinesid laevanduses kasutatavast hüdraulilisest süteemist. Davis arendas aga toote välja autole ning peagi suutiski seda Cadillacil esitleda.
Enne sõda aga seeriatootmiseni ei jõutud, kuigi General Motors üritas Davise võimendust korduvalt argiautodele viia. Alati tekkis komplikatsioone ning süsteem jäi vaid mõnele katseautole. Siis puhkes ka sõda ning tekkis selles paus, ent roolivõimenduse jaoks muutus areng hoopis hüppeliselt. Sõjavägi oli lihtsalt juhitavatest rasketest masinatest vägagi huvitatud ning peagi liikusidki juba Davise võimendusega Chryslerid Briti värvides lahinguis. Sõja lõpuks oli juba 10 000 masinat roolivõimenduse saanud.
1953. aastaks oli Chrysler Davise edasi arendatud süsteemiga varustanud juba miljon autot. Tänaseks on hüdraulilise roolivõimenduse kõrval ka elektrohüdrauliline, elektriline, kiirusetundlik, jpm spetsiifilisemad lahendused erinevates autodes saadaval.
Täna pole enam kindel, kas rooliratas jääb meiega autoajastu lõpuni või muundub see tõepoolest mingiks kangikeseks või kaob sootuks. Pajatab ju tulevik suisa juhivabadest autodest, kus inimesel tarvitseb vaid oma sõidusoovist autole teatada ning oodata diivanil lesides, millal ta sihtkohta võimalikult kiiresti ja ökonoomselt kohale viiakse.
Jälgi EkspressAuto uudiseid ja artikleid ka Twitteris!