Viipekeel areneb samamoodi nagu suuline keel
Doktoritöö “Põhivärvinimed eesti viipekeeles” on üks osa Eesti keele Instituudi uurimisvaldkonnast. Enne Hollmanit on värvinimesid eesti, soome-ugri ja slaavi keeltes uurinud professor Urmas Sutrop ja Mari Uusküla, kirjutab ajaleht Universitas Tartuensis.
Doktoritöö kirjutamine eesti viipekeele teemal ei tulnud Liivi Hollmanile millegi täiesti uudsena, sest ta on kuuljana olnud viipekeele sees juba pikka aega. Autor alustas viipekeele õppimist ligi 20 aastat tagasi ning on tegev eesti viipekeele tõlgina.
Eesti keel võõrkeelena
Eestis elab ligikaudu 1400-1500 kurti, kes kasutavad eesti viipekeelt. Eestis määratleb eesti viipekeele staatuse 2007. aastal redaktsioon, kus tunnustatakse eesti viipekeelt iseseisva keelena, mille kasutamist ja arengut riik soodustab.
Hollman toonitas, et eesti keel ja eesti viipekeel on täiesti erinevad keeled. “Tegelikult ei saagi rääkida eestikeelsest viipekeelest, on kaks täiesti erinevat keelt: üks on eesti keel ja teine eesti viipekeel,” selgitas ta.
Viipekeel ei ole kohaliku keele viibeldud, nähtavaks tehtud vorm, vaid sel on oma grammatiline ülesehitus. Kuigi tavaliselt kurdid õpivad eesti keelt koolis, on viipekeelsetele inimestele eesti keel võõrkeeleks. Kurdil on ükskõik millist viipekeelt palju lihtsam ära õppida kui eesti keelt. “Nad õpivad neid innukalt ning suhtlevad rahvusvaheliselt väga edukalt, ” lisab Hollman.
Eesti keele kasutamine lihtsustab kurtide toimetulekut kuulvas ühiskonnas. Kirjalikus suhtluses kasutavad kurdid enamasti eesti kirjakeelt, kuigi lauseehitust võib mõjutada viipekeele lauseehitus.
Samas mõjutab eesti keel ka eesti viipekeelt, sest kaks keelt on omavahel intensiivses kontaktis. Eesti viipekeeles kasutatakse konstruktsioone või viipeid, mis on tulnud eesti keelest.
See, et Eesti kurdid kasutavad eesti viipekeelt, pole samuti iseenesestmõistetav. Suuliste keelte ja viipekeele piirkonnad võivad, aga ei pruugi kattuda. Ühel territooriumil võib kasutuses olla üks suuline keel, aga samas mitu erinevat viipekeelt või vastupidi. “Ameerikas ja Inglismaal räägitakse inglise keelt aga ameerika ja inglise viipekeeled on täiesti erinevad keeled, ” toob Hollman näite.
Viipekeele teooria
Doktoritöö teoreetiliseks aluspõhjaks on Brent Berlini ja Paul Kay 1969. aastal avaldatud teooria, et värvinimede rohke esinemine keeles on seotud keele arenguetappidega.
On jõutud järeldusele, et keeled järgivad värvinimede keelde ilmumisel ühtset loogikat ja seaduspära. Täielikult väljaarenenud põhivärvinimede süsteemiga keeles on kokku 11 põhivärvinime: valge, must, punane, roheline, kollane, sinine, pruun, lilla, roosa, oranž ja hall.
“Mina jälgin, kus selle teooria taustal eesti viipekeel asub ning kas samad seaduspärasused, mis kehtivad suulistes keeltes, kehtivad ka eesti viipekeeles,” selgitab Hollman.
Viipekeele värvinimede uurimisel kasutatud metoodika oli põhimõtteliselt sama, mis suuliste keelte uurimise puhul. Uuring koosnes mitmest testist, kus uuriti 50 Eestis elava kurdi värvinimede kasutust.
Kurtide uurimine
Kõigepealt tehti loetelukatse, kus keelejuhil paluti nimetada nii palju värvinimesid, kui talle meelde tuleb. Nimeandmiskatses näidati uuritavale juhuslikus järjekorras 65 värvitahvlit ning paluti nimetada, mis värvi need on. Tähtis on ka keskkond, kus teste tehakse, kõige parem on loomulik ja hajutatud päevavalgus.
Suurim erinevus seisnes selles, et Hollman pidi uuringu tegema viipekeeles. “Ma salvestasin kõik intervjuud videosse ja pärast transkribeerisin kõik vastused kirjalikku vormi.”
Otseselt midagi uut autor välja töötama ei pidanud, sest samal ajal doktoritöö andmete kogumisega osales ta eesti viipekeele transkriptsiooni süsteemi väljatöötamises. Selle süsteemi abil oli võimalik sisestada kurtide viiped edasiseks töötlemiseks vajalikul kujul videost arvutisse.
Viibete transkriptsioonisüsteemi kasutatakse ainult keele uurimisel, viipekeelsed inimesed sellist üleskirjutamise vormi ei kasuta. Viipe transkribeerimisel kasutatakse viipe foneemideks eraldamist ning igale foneemigrupile sümboli andmist. Foneem on keeles väikseim keeleüksus, mis võimaldab eristada tähendusi.
Viipekeeles esitatakse foneemid samaaegselt, need ei järgne üksteisele nagu suulistes keeltes. Viipekeele foneemideks on käekuju, millega viiped moodustuvad, peopesa ja sõrmede suund, moodustuskoht, kus viibe artikuleeritakse ja liigutus millega viibe moodustatakse.
Värvinimede areng
Liivi Hollman jõudis eesti viipekeele värvinimesid kogudes ning tulemusi analüüsides järeldusele, et eesti viipekeel tõepoolest järgib samu seaduspärasusi, mida uurijad on täheldanud suuliste keelte puhul.
Hollman leidis, et eesti viipekeeles on kasutusel üheksa põhivärvinime: must, valge, punane, kollane, roheline, sinine, hall, pruun ja roosa-lilla.
Berlini ja Kay keelearengu teooria järgi võib eesti viipekeelt pidada seitsmendas ehk viimases arengustaadiumis olevaks keeleks.
Värvinimede viipeid, mis Berlini ja Kay keelearenguteooria järgi keelde kõige esmalt ilmuvad, on ka eesti viipekeeles kõige esiletulevamad
“Niipalju kui on võimalik viipekeele etümoloogiasse süüvida ja nende viibete päritolu oletada, siis tundub, et esmalt keelde ilmuvate viibete hulgas on oluliselt rohkem omaviipeid,” järeldab Hollman oma doktoritöös.
Nende eesti viipekeele viibete hulgas, mis keelde ilmuvad hiljem, tulevad esile laenud vene viipekeelest, osaliselt isegi sugemetega ameerika ja prantsuse viipekeelest.
Värvinimed lilla ja oranž praegu eesti viipekeeles veel põhivärvinimed ei ole, sest nende värvide nimetamisel kasutatakse väga erinevaid viipeid ning nende kahe värvi nimed on laenatud eesti keelest.
Keel muutub pidevalt ning nii nagu eesti keeles, tuleb ka eesti viipekeelde uusi viipeid juurde ja osa jääb kasutusest välja. “Ma oletan, et mõne aja pärast lilla ja oranži nimed on juba põhivärvinimed, aga täna veel mitte.”
Lisaks selgus doktoritööst, et kurdid kasutavad eesti viipekeeles heledamate lillade ja roosade toonide tähistamiseks ühte ja sama viibet. Hollman arvab, et tulevikus hakkavad keelearengu tulemusena need kaks nime samuti tähenduslikult eristuma.
Kokkuvõte DVD peal
Selleks, et doktoritöö tulemustega saaks tutvuda ka kurtide kogukond, on tööga kaasas DVD plaat, millel on kokkuvõte eesti viipekeeles.
Doktoritöö tasemel eesti viipekeelt väga palju uuritud pole. Hollmani sõnul on kahetsusväärne, et tema kui viipekeele uurija on kuulja. “Mitte et ma olen kurb, et ma kuulja olen, vaid et mina uurijana tulen ikkagi väljastpoolt kogukonda ja uurin seda kui võõrkeelt.” Autor tahaks loota, et üsna pea on Eestis kurte viipekeele uurijaid rohkem.
