Autopommikultuur – kust ja kuidas see alguse sai?
Ühel 1920. a. septembrikuu päeval kärutas oma kompanjonide Sacco ja Vanzetti (Kaur Kenderil oli kunagi samanimeline reklaamifirma) vahistamise üle vihastanud anarhist Mario Buda Wall Streetile otse maailmakuulsa finantsisti J. P. Morgani kontori ette. Buda sõidukiks oli tavaline kaless, mil hobune ees. Anarhist parkis selle tänavale ning lipsas märkamatult rahvamassi.
Kui lõhkeaine ja metallitükkidega täidetud rakend plahvatas, tappis see 40 inimest ja vigastas 200, rääkimata suksu surmamisest. J. P. Morgan ise nende hulgas aga Buda suureks meelehärmiks polnud, räägib Mark Davis portaalis TomDispatch.com avaldatud loos.
Sellele vaatamata oli autopomm sündinud – õigemini oli too rohkem autopommi prototüüp, arhailine eellane, mil kõigi tulevaste autopommide elemendid olemas. See oli märkamatuks jääv argine sõiduk, millega sai suure hulga lõhkeainet täiesti segamatult otse vajaliku sihtmärgi külje alla toimetada, ilma, et keegi midagi kahtlustama või aimamagi hakkaks.
Autopommide ajalugu uurinud spetsialisti Davise teada pärineb järgmine juhus ning sel korral tõesti autosse paigutatud pommidega alles 1947. aastast. Siis, 12. jaanuaril, rammisid rühmituse Stern liikmed Palestiina linnas Haifas briti politseijaoskonda, tappes neli ja vigastades 140 isikut. Sama rühmitus suunas auto- ja veoautopomme sest peale ka palestiinlaste vastu.
Peale Sterni tegevust kasutati autopommi juba aeg-ajalt ning harvem õnnestus sellega ka suuremat kahju teha. Asi läks karmiks aga 1972. aastal, mil IRA leiutas legendi kohaselt poolkogemata eriti tõhusa, ent lihtsa ja odava viisi kunstväetise jms. kodu- ning tööstuskeemia kombineerimisel valmiva lõhkeaine. Ja seda oli kõige otstarbekam ning efektiivsem viia „objektile“ just autodes.
Linnaterrorism sai täiesti uue ja külmaverelise hingamise. Selle ainega võis juba terveid raudbetoonist hooneid, isegi terasest pilvelõhkujaid maha võtta. Rääkimata avalikes kohtades avatud väljakutel tekitatavast veretööst. Autopommist sai pooltaktikaline relv, mida võis konkreetsete punktide hävitamise ja mobiilsuse mõttes võrrelda juba õhurelvaga. Kuid ega õhujõud saa anonüümsete autopommirünnakute vastu tänini – just nende anonüümsuse tõttu.
Praeguseks on autopommist kujunenud täiesti argine ja väga levinud terrorismivahend. Aastatel 2003- 2005 hukkus Iraagis enam kui 9000 peamiselt tsiviilpäritolu isikut. 2005. a. sügisel leidis iga kuu aset juba 140 autopommirünnakut. Aastavahetusel 2005-2006 plahvatas ainuüksi Baghdadis 13 autot.
Mida toob tulevik? Nii nagu muutuvad nutikamaks autopommide avastajad, arenevad ka nende valmistajad. Küll osatakse lõhkeainet aina tõhusamalt kasutada ning kavalamalt sõidukeisse ära peita. Samuti võib ees oodata aeg, mil autopommidest saavad veoautopommid – lõhkeainetest pungil raskeveokid, mis võivad terved linnaosad puhtaks pühkida. Autopommi ehitamine on väga odav ning küllap muutub veel odavamaks, see on lihtne ning ei jäta süülistest praktiliselt mitte mingeid jälgi.
Jälgi EkspressAuto uudiseid ja artikleid ka Twitteris!