Kas ideaalne biokütus on leitud?
Noubar Afeyan on ettevõtte Joule Biotechnologies juht. 1987. aastal kaitses ta Massachusettsi tehnoloogiainstituudis doktorikraadi keemiatehnikas. Afeyan väidab, et tema ettevõtte käsutuses on geneetiliselt muundatud fotosünteesivad mikroorganismid, mis toodavad süsinikdioksiidist ja veest etanooli või biodiislit. Väidetavalt pole keegi teine sellega varem hakkama saanud.
Mikroorganismid kasvavad fotobioreaktorites. Nad ei vaja magedat vett ning nende kasvatamiseks vajalik pind on võrreldes teiste biokütuste toorainete kasvatamisele kuluva pinnaga üsna väike. Kütust eraldavad nad pidevalt, nii et selle kättesaamine on pidev ja lihtne protsess. Laboritestide põhjal usub Afeyan, et ühelt hektarilt on võimalik saada sada korda rohkem kütust kui hektariselt maisipõllult etanooli. Afeyani sõnul on saadud kütuse hind võrreldav traditsiooniliste fossiilsete kütuste hinnaga.
Kui Afeyanil on õigus, võib biokütustest saada seniarvatust palju olulisem alternatiiv fossiilsetele kütustele. Näiteks maisietanool ei saa kuidagi olla tõsiseltvõetav alternatiiv naftale, sest üha kasvava Maa rahvastiku tingimustes konkureerib ta toidukultuuridega põllumaa pärast. Mitmed teised biokütuste valmistamise lahendused ei vaja küll põllumaad, näiteks vetikad fotobioreaktorites. Samas on neist kütuse eraldamine tavaliselt kallis ja mitmeetapiline protsess. Seetõttu arvas näiteks Rahvusvaheline energiaagentuur, et aastaks 2050 moodustavad biokütused kõige rohkem veerandi transpordisektoris kasutatavaist kütustest.
Joule’i bioinsenerid on varustanud kütuste tootmiseks kasutatavad organismid geneetilise lülitiga, mis lubab neid maksimaalselt ära kasutada. Teadlased lasevad neil kasvada ja paljuneda vaid mõne päeva, seejärel lülitatakse nad ümber tootmisrežiimile, nii et kogu energia kasutataks võimalikult efektiivselt ära kütuste tootmiseks. „Kui teised ettevõtted üritavad kasvatada nii palju biomassi kui võimalik, siis meie eesmärk on risti vastupidine,” ütleb Afeyan.
