Päikeseplekkide aktiivsuslohud seonduvad muudatustega atmosfääri ülekihtides tormlevate tuulte karakteristikutes, mis toovad Põhja-Euroopas kaasa ebatavaliselt külmi talvi, selgub vastsest uurimusest, vahendab Nature News.

Ajakirjas Environmental Research Letters äsja avaldatud uurimuse raames analüüsiti Inglismaa keskosas 1659. aastast alates 350 aasta jooksul talletatud andmeid ning võrreldi neid astronoomiliste päikesepleki-vaatlustega. Ühendkuningriigi Readingi ülikooli kosmosekeskkonnafüüsiku Mike Lockwoodi juhitud töörühm leidis pärast tulemuste kohandamist ülemaailmse kliimamuutuse teguritega, et Päikese madala aktiivsuse aastatel kaldusid talved Euroopas olema 0,5 kraadi keskmisest külmemad,

Professor Lockwoodi sõnul on taoline mõju sedavõrd hoomatav, et 2009. aasta talv osutus külmakraadide osas viimase 350 aasta 18-daks, ehkki maailmas üldiselt olid temperatuurid kuumuselt viiendal kohal ajaloos. “Tegemist on väga hoolika statistilise analüüsiga, mida ei saa öelda kõigi antud valdkonda puudutavate teadustööde kohta,” osutab Imperial College Londoni atmosfäärifüüsik Joanna Haigh. Seni pole aga päris selge, kuidas muudatused Päikese aktiivsuses täpselt ilmastikku mõjutavad.

Lockwoodi väitel on taoline muster seotud ultraviolettvalguse mõjuga Maa stratosfäärile, mis asub maapinnast 20 - 50 km kõrgusel. Päikese UV-valguse neelab stratosfääri osoonikiht, mis kaitseb planeedi pinda, kuid soojendab sama protsessi käigus atmosfääri. Kõige hoomatavam on see efekt troopikas, kus päiksevalgus on kõige tugevam, ning temperatuurigradiendid määravad seega atmosfääri ülakihtides puhuvate tuulte, muu hulgas ka kummalgi poolkeral puhuvate õhuhoovuste (ing jet stream) suunda ja tugevust.

“Suhteliselt lihtsad mudelid on näidanud, et ekvatoriaalse stratosfääri soojendamine võib õhuhoovuseid veidi lahku suruda,” kinnitab Lockwood. Samamoodi lubab stratosfääri jahutamine — näiteks Päikese madala aktiivsuse perioodidel — õhuhoovustel ekvaatorile lähemale nihkuda. See paistab tema sõnul Euroopa ilma suurel määral mõjutavat, kuna põhjapoolkera õhuhoovus takistab Atlandi ookeani sooja mereõhu jõudmist mandrile. See omakorda avab rohelise tee Venemaalt ja Põhjamandrilt puhuvatele külmadele kirdetuultele.

Siiski võib Euroopas jahe ilm jätkuda ka lähiajal. “Paaril viimasel kümnendil on Päike olnud ebatavaliselt aktiivne. See aktiivsus taandub praegu keskmise või isegi madala taseme poole,” ütleb ta. Samas rõhutab ta, et parim moodus pikaajalise tendentsi hindamiseks ei ole lihtsalt päikeseplekkide loendamine. Selle asemel tuleks tähelepanu pöörata muudetustele Päikese üldises magnetväljas, mis on liikumapanevaks jõuks protuberantside taga ja tekitab ka tugevama UV-kiirguse purskeid.

“Iga päikesepleki-miinimumi ajal pühitakse Päike plekkidest peaaegu täiesti puhtaks, mis jätab mulje, nagu korduks umbes iga 11 aasta tagant ühesugune madala aktiivsuse olek,” ütleb ta. “Päikese magnetväli näitab aga, et see ei vasta tõele. Päikeseplekkide miinimumi ajal aset leidnud päikesepursete tugevus võib olla väga varieeruv.”

USA mereväe uurimislabori päikese-ja-maateaduste spetsialist Judith Lean aga Lockwoodiga ei nõustu. “Ma ei usu, et kiirgus on praegu madalam kui varasemate miinimumide ajal,” rõhutab ta, lisades, et juba ongi alanud Päikese aktiivsuse järgmine tsükkel.