Taimerakust õnnestus saada elektrit
Vetikarakus, nii nagu rohelistes taimerakkudes, käib pidevalt fotosüntees: rakus pannakse lihtsama ehitusega keemilistest ainetest kokku keerukama ehitusega ühendeid, ja selleks ehitustööks vaja minev energia saadakse valgusest, mis taime peale langeb.
Täpsemalt algab fotosüntees sellest, et valguse osake, footon annab taimerakus oma energia üle väikesele aineosakesele, elektronile.
Tavaliselt püüab teatav eriline valgumolekul selle elektroni siis kinni ja kasutab tema energiat edasiste keemiliste reaktsioonide käigus hoidmiseks ära, aga Ryu tehtud katsetes õnnestus need kõrgendatud energiaga elektronid siis rakku torgatud kullast traadijupi peale saada, ja kui elektronid mööda traati liikusid, oligi väike elektrivool loodud.
Mureks on esialgu see, et vool on väga nõrk: igast vetikarakust tuleb seda umbes ühe pikoampri jagu. Teine suur probleem seisneb selles, et vetikarakud surevad umbes tund aega pärast vooluvõtmise algust.