Satelliit hakkab kosmosest sääski otsima

Neljapäeval Baikonauri kosmodroomilt orbiidile saadetava Cryosat-2 satelliidi tööülesannete hulka kuuluvad lisaks pooluste aladel tehtavatele jääpaksuse mõõtmistele ka hüdroloogiauuringud ning Aafrika malaariapuhangutele lahenduse leidmine.

ESA on avalikustanud

kaardi

piirkondadega, kus Cryosat mõõtmisi sooritab. Ootuspäraselt moodustavad suurima osa neist Antarktika ja Arktika jääkilbi mõõtmised. Kuna satelliit on varustatud radari-altimeetria aparatuuriga on sooritatavad mõõtmised äärmiselt täpsed ning peaksid andma aimu sellest, kui tõsine globaalse soojenemise probleem tegelikult on. Kaardilt on näha aga ka mitmeid piirkondi, kus ei tohiks aga mitte kuidagi jääd olla, vahendab

Fyysika.ee

.

Jää paksuse mõõtmiseks peab Cryosat “nägema” nii jää -kui ka veepinda.Vaikse Ookeani regioon kujutab endas kaliibrerimistsooni, et sooritada Arktikas täpseid mõõtmisi. Kaardil olevad ruudud märgivad alasid, kus on ajalooliselt täheldatud vee madalseisu ning seetõttu ookeanipind on peaaegu täielikult lame. Seal mõõtmisi tehes saavad teadlased andmeid Cryosati enda sisemüra kohta.

Üldiselt sooritab Cryosat mitmes kaardil näidatud maismaa piirkonnas järvede ning jõgede veetaseme mõõtmisi nagu näiteks Amazonase piirkonnas. Mitmed teadlastegrupid kasutavad satelliiti ka rannikupiirkondade uurimiseks, kus seni on hädavajalikust resolutsioonist vajaka jäänud.

Aafrikas tehtavad mõõtmised on aga jääpaksuse mõõtmisest nii kaugel kui üleüldse olla saab — kogutavaid andmeid kasutatakse malaariapuhangute ennustamiseks. Aastas sureb malaariasse umbes 800 000 inimest, neist umbes 90% Aafrikas, kusjuures enamik nendest on alla viie aastased lapsed. Hispaania teadlaste rühm on töötanud aga projekti kallal, mis kasutab radari-altimeetriat moskiitode sigimispiirkondade leidmiseks. Kuna vesi on äärmiselt tugev radarisignaali peegeldaja, siis saab Cryosat-i abiga leida tiike ning veetaskuid, mis seni avastamata on jäänud. Sidudes andmed temperatuuri ning sademete mõõtmistega on võimalik koostada nakkuseriski kaardid suurema osa Aafrika jaoks. Seejärel saaksid valitsused võtta vastu ennetavaid meetmeid, nagu näiteks kasutada sääskede kolooniate hävitamiseks pestitsiide.

Selline radari-altimeetria andmete kasutamine on väga uudne, ent Malarsat-i projekti kallal töötav Mónica Roca usub, et sellel on suur potentsiaal·: “Klassikaline altimeeter ei ole piisavalt suure resolutsiooniga, et väikesi tiike avastada, ent tagasipeegelduvas kajas on suured erinevused. Seega ei saa sa öelda, kus täpselt veetaskud on, ent saad väita, et need on olemas.”

Siiski ei lenda Cryosat üle madalate laiuskraadide väga sagedasti ning seega võib toimuda vahepealse ajaga suuri muutusi, kuid Hispaania teadlased loodavad välja töötada sellest hoolimata korraliku malaaria kaardistamise põhimõtte. Kui nad seda teha suudavad, siis paigutades Cryosat-i tehnika mõnele soodsamatele laiuskraadidel lendavale satelliidile, oleks võimalik tulevikus suuremaid epideemiaid vätida. Üheks võimalikuks kandidaadiks võiks olla 2013. aastal kosmosesse lennutatav Sentinel-3 satelliit.

Kui START-leppe alusel vähendati strateegiliste tuumarelvade arvu, siis eemaldati suurel hulgal SS18 ballistilistel rakettidel tuumalõhkepead. Seejärel ehitati nende kolmandat staadiumit niimoodi ümber, et viimased oleksid võimelised satelliite orbiidile viima. Siiani on selliselt kosmosesse lennutatud üle 40 satelliidi. ISC Kosmotras, mis rakette vahendab küsis ESA-lt Cryosat-i orbiidile viimise eest veidi alla 20 miljoni euro. Cryosat-i satelliidi orbiidile viiv Dnepr rakett on ehtne külma sõja pärand ning seetõttu on tal mõningad Nõukogude Liidu tuumaraketile omased veidrused.

Algselt paigutatakse Dnepr punkrisse, mille sarnastest olid kunagi valmis startima linnu maatasa tegevad tuumalõhkepead. Stardi ajal plahvatab kanderaketi all püssirohulaeng, mis lükkab Dnepri kiiresti paisuvate gaaside tõttu punkrist välja nagu šampanjakorgi või püssikuuli. Hetkeks rakett lihtsalt ripub 20 meetri kõrgusel maapinnast, enne kui selle 1. astme mootorid tööd alustavad. Seejärel hakkab rakett lõunapoole lendama, 1. aste kukub maapinnale Türkmenistanis ning teine India ookeani.

Seejärel juhtub aga midagi kummalist — kui satelliidid on paigutatud rakettide ülemistesse astmetesse, siis kasutatakse nende väljutamiseks harilikult vedrumehhanismi. Dnepri puhul hakkab aga kohe pärast seda, kui 2. ning 3. aste teineteisest eralduvad, 3. aste tagasi Maa suunas lendama. Satelliit on raketist väljuvate heitgaaside eest varjestatud ning kui 3. aste on sellest piisavalt kaugel, siis lennutatakse satelliidikaitse minema. Nõukogude Liidu teadlaste arvates oli see suurepärane mehhanism tuumalõhkepeade sihikule võtmiseks. Dnepri rakett töötab nii või teisiti Cryosati orbiidile viies oma võimete piiri peal ning ESA meeskond hoiab hinge kinni, kuni Cryosat-2 korralikult orbiidil on.