Süüdlaseks võis olla mõni nakkushaigus, inimesed või kliimakatastroof, aga peaaegu kindlasti mitte järkjärguline kliimamuutus, annab mõista ajakirjas Proceedings of the Royal Society B avaldatud uurimus.

Küsimus, miks suurem osa hiiglaslikest võhalistest, kes kunagi karjakaupa Euraasiat ja Põhja-Ameerikat asustasid, viimase jääaja lõpu poole välja suri, on põhjustanud tuliseid vaidlusi, vahendab AFP.

Mõned eksperdid arvavad, et mammutite umbes 10 000 aastat tagasi alanud väljasuremise põhjuseks oli lausküttimine, millega tegelesid planeedi tulevased tippkiskjad — inimesed.

Teised väidavad, et pigem oli süüdi kliimamuutus, mis jättis jahedate oludega kohastunud loomad soojenevas maailmas jänni.

Juba ammu on olnud teada, et üks karvaste mammutite koloonia püsis elujõuline veel umbes nelja tuhande aasta taguse ajani praegu Venemaale kuuluval Wrangeli saarel, Siberist põhja pool Põhja-Jäämeres.

Süsinikdateerimised näitavad, et üksikuid eriti vastupidavaid isendeid leidus seal veel isegi nii hilja kui aastal 1700 e.m.a.

Suurte londiliste väljasuremise põhjuste parema mõistmise huvides analüüsis uurijate töörühm Stockholmi ülikooli teaduri Anders Angerbjorni juhtimisel loomade luudest ja võhkadest kogutud mitokondrilist DNA-d — emasloomade liinis päritavat geneetilist ainest.

Uurijad eeldasid, et märgid hääbuvast geneetilisest mitmekesisusest võivad tähendada, et liiga ohter sisepaljunemine väikeses asurkonnas võis olla väljasuremise üks võtmetegureid.

“Võimalik, et saar oli lihtsalt liiga väike selleks, et pikka aega jätkusuutlikku mammutipopulatsiooni elus hoida,” spekuleerivad autorid. 7600 ruutkilomeetrise pindalaga Wrangeli saar on veidi väiksem Korsikast või Puerto Ricost.

Kunagi jääsilla kaudu mandriga ühenduses olnud Wrangeli eraldas vesi maismaast umbes 12 000 kuni 9000 aastat tagasi.

Geneetilise mitmekesisuse kadumises võis oma osa olla ka kliimamuutusel, sest umbes samal ajal algas Maal nn interglatsiaalne ehk jääaegade vaheline periood, mis lõi soodsad tingimused paljudele liikidele, mitte aga karvastele londilistele, osutavad uurijad.

Oma suureks üllatuseks avastasid teadlased aga, et loomade geneetiline mitmekesisus püsis stabiilsena ja isegi kasvas veidi, kuni päris viimase lõpuni välja.

“See annab mõista, et lõpliku väljasuremise põhjustas suhteliselt äkiline, mitte järkjärguline muudatus mammutite keskkonnas,” seisab uurimuses.

Arheoloogiliste andmete kohaselt saabusid inimesed saarele umbes sada aastat pärast hiidimetajate kadumist. See peseks homo sapiensilt viimaste mammutite hävitamise süü, ehkki pole välistatud, et inimesed saabusid saarele varem, aga lihtsalt ei jätnud endast püsivaid jälgi.

Uurijate arvates jätab see võimalike põhjustena sõelale kas kliima või haigused. Nad märgivad, et järelejäänud asurkonna võis ühe hoobiga teise ilma saata ootamatu ilmastikunähtus, näiteks ülitugev torm, või siis mõni uudne bakter või viirus.

Wrangeli saare mammutite saatus, nendivad uurijad, et pruugi tingimata peegeldada kogu liigi hääbumise mustrit laiemalt, kuna saared avaldavad loomaliikidele ainulaadseid evolutsioonilisi surveid.

Ühe teooria kohaselt röövisid Euroopas ja mõnel pool Aasias vohama hakanud metsad rohusööjatest mammutitelt nende eelistatud levila, näljutades nad ajapikku surnuks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid